Autor(id): Anumai Raska, Katariina Unt
Žanr: tantsuetendus
Näitlejad: Anumai Raska, Katariina Unt
Tutvustus: Mis asi see on...noh, see...teate küll. See... Jah, just, see. See sama.
See on nii selge. See on nii tajutav, tuntav... Kuidas sellest rääkida,
kuidas ütelda? Milliste tähtedega seda kirjutada? Seda.
Hinnang: Kui mina Ermi B-osa teatrisaali viimase piletiga külalisena jõudsin, oli
etendus juba alanud, kuigi kell lubas armulised viis minutit kaasas olnud
raamatu lugemiseks. Lava ei olnud, publiku osa ka mitte. Hämaras saalis
olid kaootiliselt toolid, paljud inimesed seisid püsti. Toolide vahel
liikusid iseenese tempos kaks maskides (koroona aeg ju ikkagi) naist.
Üleni mustas Katariina ja valges Anumai. Toimus aktiivne (tõsi veidi
ühesuunaliseks jääv) suhtlus publiku ja näitleja vahel. Suhtluse
tulemuseks oli see, et pärast mitmeid ümbertõstmisi moodustus toolidest
suur ring. Tagaruumidest toodi lavale vaibad ning vaatemängu seistes pealt
vaadanud publikuosa paigutati toolil istujate ette siseringi istuma.
Kui publikuga sehkendamine läbi, siis algab lava paikapanek. Ega selleks
rohkem vaja lähegi, kui kahte kõrgemat pinki läpakate hoidmiseks ja
ühte väga paljudest lühikestest XLR kaablitest kokkupandud juhet
mikrofoniga. Nagu arvata võib on kaablid omavahel lootusetult sassis. Neiu
mustas hakkab neid ülima rahulikusega lahti harutama, neiu valges käib
niisama ringi, teeb nägusid (tema mask on juba langenud) ning võtab
erinevaid poose. Tähelepanu püsib aga kangekaelselt kaablitel. Tekib
esimene tüdimus. Jalad on rätsepa istest kanged, prožektorid kiirgavad
valguse otse näkku. Magada ei saa, raamatut lugeda ei saa, tähelepanu ei
oska kuhugi suunata.
Ning siis 17 minutit pärast väljakuulutatud algust algab uus etendus.
Väikse lapse monoloogiga haldjatest ning lastest, kes ära vahetatakse, et
nad saaksid haldja tarkust õppida. Tekst on kuratlikult tuttav, suurel
ringikujulisel laval toimuv tants, liikumine, akrobaatika ei lähe sellega
kuidagi kokku. Haldjajuttudest minnakse järkjärgult karmimate tekstide
juurde. Saame teada, et laps hakkas elama 18 aastaselt ja suri 42
aastaselt. Isa on olnud vägivaldne aga surnud üsna varakult.
Liikumine laval hoogustub, poosid lähevad aina keerulisemaks ning mingil
hetkel liitub neiu mustas selle liikumisega. Tuult tekitavad ringiratast
jooksmised, kokkupõrked ning lõpuks balleti poosid. Kuskil 37. minutil
saab hetkeks mikrofoni ka neiu valges. Tekstist tuleb välja, et väiksem
vanem õde on end ohverdanud selle nimel, et suurem ja noorem saaks ilusat
elu elada. Veidi veel kehade väänamist ning siis saabub ootamatult
piinadele lõpp. Katsevigade piires on üsna lähedale jõudud algses
tekstis mainitud daatumitele - igale peategelase elatud aastale vastas üks
minut näidendis - 17 ja 39 minutit versus 18 ja 42 aastat.
Liikumises oli peidus kindlasti palju rohkem, selle tajumiseks peate ise
etendust nägema.
Annan lisatärni publikuga manipuleerimise eest etenduse alguses.
Loodetavasti on varsti lugeda selle sotsiaalse eksperimendi kokkuvõtet.