Autor(id): John Cariani
Näitlejad: Jaanus Hallik, Kristiina Metsanurk, Maarja Pavlihhina, Kaidar Kängsepp, Andrus Novoseltsev, Julia Laffranque
Tutvustus: Autor John Cariani
Tõlkija Mari-Liis Pärna
Pealavastaja Janno Puusepp
Kostüümid Anne-Mai Tevahi
Plakat Silver Vahtre
Vilde teatri eksperimentaalprojekt, kus igal stseenil on erinev lavastaja
ning pealavastaja ülesanne on olla nõuandvas rollis ning siduda kõik
stseenid kokku üheks tervikuks.
Ühel tavalisel talvisel reedeõhtul muutub paljude inimeste elu
jäädavalt: kes leiab, kes kaotab lootuse, armastuse või sõpruse.
Puudutamata ei jää keegi. Need on lood armastusest, peaaegu.
Täispikas lavastuses 9 stseeni, festivalil tuleb esitamisele neli.
1. “Kurb ja rõõmus”, lavastaja Aire Pajur, osalejad:
Jimmy – Jaanus Hallik,
Sandrine – Kristiina Metsanurk,
Ettekandja – Maarja Pavlihhina.
2. “See teeb haiget”, lavastaja Kristiina Metsanurk, osalejad:
Marvalyn – Maarja Pavlihhina,
Steve – Kaidar Kängsepp.
3. “Tema süda”, lavastaja Andrus Novoseltsev, osalejad:
East – Andrus Novoseltsev,
Glory – Julia Laffranque.
4. “Tagasisaamine”, lavastaja Ülle Sillamäe, osalejad:
Gayle – Kristiina Metsanurk,
Lendall – Kaidar Kängsepp.
Hinnang: Kuus näitlejat, neli täiesti erinevat olukorda. Kõik olukorrad väikese
kiiksuga. Algab täitsa tavapärase olukorraga, kus pulmapäeva eel kohtub
naine oma endise kallimaga; siis sukeldutakse veidi meditsiinilisi teid
pidi küsimuse juurde, kas armastust tuleb karta ning kas see teeb haiget;
põigatakse korraks kaugele põhja virmalisi vaatama ning südame teemalist
ulmet jälgima, ning siis püütakse näidata, kui palju pika koosoldud aja
jooksul teineteisele antakse ning milliseks see võib muunduda. Kõigis
lugudes käivad käsikäes armastus ja valu. Ning igalt poolt käib läbi
"peaaegu". Õhupallid on väga huvitav vahend armastuse suuruse
näitamiseks.
Hea näide sellest, et vaikne taustamuusika on tihti mõjuvam kui vali.
Selles lavastuses igatahes oli. Esimese stseenile andis vaikne taust palju
usutavust juurde.
Tuleb kiita kostüüme valinud Anne-Maid. Naiste riietus oli väga hästi
valitud ning andis igale paarile just parasjagu sära juurde. Ja meestelgi
kõigil oli mingi omapära.
Tore oli taas üle pika aja laval näha Juliat - tema mängitud Glory
imetlus looduse vastu oli lummav. Meestest tundus kõige loomulikuma
Jaanus.
Märkused: Kiitus selle eest, et kavalehti oli piisavalt.