Autor(id): Janno Puusepp
Žanr: draama
Näitlejad: Reet Raudsepp, Anne-Mai Tevahi, Jaanus Kukk
Tutvustus: Me elame raamide maailmas. Raamide, mille me ise oleme enda jaoks loonud.
Elu kipub aga raamid pahupidi keerama, teist värvi värvima või hoopiski
ära lõhkuma.
Kas ja kui palju oleme valmis tooma ohvreid, et säilitada inimlikkust?
Kuidas saada hakkama ja kui kaua?
Kus sa oled ema? Kus oleme meie? Kus olen mina? Aga kus olen M I N A?
See on lugu emast, keda saatus on vangistanud väga kitsastesse
raamidesse.
Hinnang: Janno sotsiaalne närv võttis lahata omaksete hooldamise teema. Valusalt
aktuaalne teama paljudele. Igaühel on enda kogemus aga vaevalt on palju
neid, kes oskaks kindlalt otsustada, mis on õige ja mis on väär. Igal
tegelasel on nii palju erinevaid tahkusid. Kõrvaltvaatajana tahaks anda
soovitusi, aga end raamidesse elanud inimestel on keeruline seda vastu
võtta.
Veidi kurvas alatoonis loo lohutus nii mõnelegi võib seisneda selles, et
"neil läheb veel halvemini kui minul". Võimalik, et siis korraks paistnud
päiksekiir aitab enda ellu rohkem valgust tuua. Muidugi on ka neid, kes
antud lavatekstist võib leida kinnitust, et elu ongi nii must ja kole.
Loodan, et need vaatajad suudavad endale otsida tuge raamidest välja
rabelemiseks ning suurema pildi nägemiseks.
Valguskujunduses jäi silma, et kasutati varjuteatri elemente. Selle
nautimiseks peaks istuma võimalikult ette. Arvan, et see varjuteatri idee
on hea ning seda võiks proovida veidi võimendada paari külgvalgusti
lisamisega, et saaks valida ka külmemaid toone, erinevat hajusust või ka
värvi.
Veidi häiris liialt kiire valguse üleminek ühest pildist teise. See
lõhkus veidi tegevuse tempot. Raamidesse elamine ei käi siuh-sauh, see on
pikk ja piinarikas protsess. Muidugi on ka mitmeid äkilisi kohti, kus
kiire valgusevahetus on igati õigustatud.
Eriti sügava mulje jättis Reet Raudsepa mängitud ema roll. Vähese
tekstiga anti edasi väga palju erinevaid emotsioone. Õudus ja hirm silmis
tundus ülimalt realistlik.
Märkused: Kontrolletendus