Autor(id): Janno Puusepp

Žanr: farss

Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Priit Öövel, Mikk Sügis

Tutvustus: „Armastus kolmele, emast rääkimata“ viib vaatajad tagasi aega, kus jõukate poissmeestega käisid kaasas muretus, helge tulevik ja isiklikud teenrid. Kartma pidi vaid üht – tunnet, mis läbi ajaloo on vallandanud sõdu ja tekitanud tuhandeid liblikaid.

Hoogne komöödia kahes vaatuses „Armastus kolmele, emast rääkimata“

Ühel hommikul ärkab elunautiv ja muretu poissmees Patrick trotsi täis Maisie kõrval, kes mehe kodust enam vabatahtlikult lahkuda ei taha. Lahti hakkab hargnema kummaline lugu ühe mehe ja naise kohtumisest. Maisie paneb mehe ja ta ustava teenri Mickey täbarasse olukorda, mida ei muuda sugugi lihtsamaks Patricku judinaid tekitav ema ning temaga paratamatult kaasnev pärandus. Valestimõistmised, tundmatud naised, ja muidugi segadused pärandusega võivad luua üllatavalt soodsa pinnase koomilisteks juhtumisteks.

Lavastus jõuab vaatajateni koostöös Puurmani mõisaga. Puurmani mõis (saksa keeles Schloß Talkhof) oli rüütlimõis Kursi kihelkonnas Tartumaal. Mõisakeskuse ja lossi ees on Prantsuse stiilis sümmeetriline mõisapark koos purskkaevu ja alleega. Lossi taga asub imekaunis vabavormiline inglise park. Lossihoone on üks Eesti kaunimaid ja suursugusemaid uusrenessansslosse. Mõisa peahoones tegutseb tänapäeval Puurmani Mõisakool.

Hinnang: Kolm näitlejat, neli tegelast, kaks inimest laval räägivad.

Lavastuse alguses kasutatud figuurkõndimine muusika rütmis tekitab küsimusi, milleks see. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on aru saada, et ilma tantsunumbriteta oleks tegu oluliselt vaesema lavastusega.

Osavalalt kasutati ära mängupaika ning publikule ehitatud tribüün andis võimaluse kõigil toimuvat jälgida. Ei suuda korraga meenutada, kas nii kaunites toolides istudes olen varem teatrietendust vaadanud. Ruumi võtavad teised omajagu, aga samas ka jalgadel on tavapärasest rohkem ruumi.

Kõige rohkem tahaks kiita Mikku hästi väljapeetud ja samas emotsionaalse teenri rolli eest. Väga hea mäng kohtades, kus publiku fookus peaks olema teistel tegelastel, aga pilk kisub ikka Miku suunas.

Anne-Mai kehastatud Violeta Cassandra Myrtle Smith ( e. Maisie) oli väga mitmetahuline. Janno poolt loodud väga salapärane tegelaskuju mängib Anne-Mai veel salapärasemaks. Kes tegelikult on Maisie - kullakaevaja, õnneotsija, elu hammasrataste vahele jäänud ning seetõttu mehistunud enese eest võistleja? Igast küljest näidati välja just niipalju, et vaatajas segadust külvata.

Priit suutis ülimalt hästi edasi anda tegelaskuju paanilise hirmu müstilise ema ees. Endale loodud vaimne vangistus oli väga hästi välja mängitud. Laul ja kitarrimäng kajasid üle saali hästi.

Jannole omane ehedust tagaotsiv veidi krabisev helikujundus sobis väga hästi ruumi ja tegevusega kokku. Mängutoosi ja äikse motiivid oli väga head leiud. Kui norida, siis telefoni helin ei olnud usutav. Liialt valju ning liialt valest suunast.

Kokku väga hea näitlejate ansambel ning parajalt riukalik lahtisi otsi jättev tekst. Igaüks saab luua näidendi põhjal oma loo.

Märkused: Järjekordne näide sellest, et 17 aastat tagasi blogile pandud pealkiri on endiselt õige - Urmas ei käi ju teatris. Klassiõde kes olude sunnil pidi eelmisel sajandil minu eest poissi mängima ning mõni aasta hiljem minu osatäitjale mõeldud laused enda tekstiga siduma ei suutnud ära imestada, kuidas mina võisin lapsepõlvemaa äärealadele teatrietendusele sattuda. Ka mina vaevasin päris pikalt pead, kas etenduse toimumiskohale kohaselt mõisaprouaks riietatud kaunitar on klassiõde või mitte. Kuigi viimasest kohtumisest ei olegi nii palju aega möödas.