Autor(id): Janno Puusepp
Žaanr: farss
Näitlejad: Anne-Mai Tevahi, Priit Öövel, Mikk Sügis
Tutvustus: „Armastus kolmele, emast rääkimata“ viib vaatajad tagasi aega, kus
jõukate poissmeestega käisid kaasas muretus, helge tulevik ja isiklikud
teenrid. Kartma pidi vaid üht – tunnet, mis läbi ajaloo on vallandanud
sõdu ja tekitanud tuhandeid liblikaid.
Hoogne komöödia kahes vaatuses
„Armastus kolmele, emast rääkimata“
Ühel hommikul ärkab elunautiv ja muretu poissmees Patrick trotsi täis
Maisie kõrval, kes mehe kodust enam vabatahtlikult lahkuda ei taha. Lahti
hakkab hargnema kummaline lugu ühe mehe ja naise kohtumisest. Maisie paneb
mehe ja ta ustava teenri Mickey täbarasse olukorda, mida ei muuda sugugi
lihtsamaks Patricku judinaid tekitav ema ning temaga paratamatult kaasnev
pärandus.
Valestimõistmised, tundmatud naised, ja muidugi segadused pärandusega
võivad luua üllatavalt soodsa pinnase koomilisteks juhtumisteks.
Lavastus jõuab vaatajateni koostöös Puurmani mõisaga.
Puurmani mõis (saksa keeles Schloß Talkhof) oli rüütlimõis Kursi
kihelkonnas Tartumaal. Mõisakeskuse ja lossi ees on Prantsuse stiilis
sümmeetriline mõisapark koos purskkaevu ja alleega. Lossi taga asub
imekaunis vabavormiline inglise park.
Lossihoone on üks Eesti kaunimaid ja suursugusemaid uusrenessansslosse.
Mõisa peahoones tegutseb tänapäeval Puurmani Mõisakool.
Hinnang: Kolm näitlejat, neli tegelast, kaks inimest laval räägivad.
Lavastuse alguses kasutatud figuurkõndimine muusika rütmis tekitab
küsimusi, milleks see. Aga mida aeg edasi, seda rohkem on aru saada, et
ilma tantsunumbriteta oleks tegu oluliselt vaesema lavastusega.
Osavalalt kasutati ära mängupaika ning publikule ehitatud tribüün andis
võimaluse kõigil toimuvat jälgida. Ei suuda korraga meenutada, kas nii
kaunites toolides istudes olen varem teatrietendust vaadanud. Ruumi
võtavad teised omajagu, aga samas ka jalgadel on tavapärasest rohkem
ruumi.
Kõige rohkem tahaks kiita Mikku hästi väljapeetud ja samas emotsionaalse
teenri rolli eest. Väga hea mäng kohtades, kus publiku fookus peaks olema
teistel tegelastel, aga pilk kisub ikka Miku suunas.
Anne-Mai kehastatud Violeta Cassandra Myrtle Smith ( e. Maisie) oli väga
mitmetahuline. Janno poolt loodud väga salapärane tegelaskuju mängib
Anne-Mai veel salapärasemaks. Kes tegelikult on Maisie - kullakaevaja,
õnneotsija, elu hammasrataste vahele jäänud ning seetõttu mehistunud
enese eest võistleja? Igast küljest näidati välja just niipalju, et
vaatajas segadust külvata.
Priit suutis ülimalt hästi edasi anda tegelaskuju paanilise hirmu
müstilise ema ees. Endale loodud vaimne vangistus oli väga hästi välja
mängitud. Laul ja kitarrimäng kajasid üle saali hästi.
Jannole omane ehedust tagaotsiv veidi krabisev helikujundus sobis väga
hästi ruumi ja tegevusega kokku. Mängutoosi ja äikse motiivid oli väga
head leiud. Kui norida, siis telefoni helin ei olnud usutav. Liialt valju
ning liialt valest suunast.
Kokku väga hea näitlejate ansambel ning parajalt riukalik lahtisi otsi
jättev tekst. Igaüks saab luua näidendi põhjal oma loo.
Märkused: Järjekordne näide sellest, et 17 aastat tagasi blogile pandud pealkiri on
endiselt õige - Urmas ei käi ju teatris. Klassiõde kes olude sunnil pidi
eelmisel sajandil minu eest poissi mängima ning mõni aasta hiljem minu
osatäitjale mõeldud laused enda tekstiga siduma ei suutnud ära imestada,
kuidas mina võisin lapsepõlvemaa äärealadele teatrietendusele sattuda.
Ka mina vaevasin päris pikalt pead, kas etenduse toimumiskohale kohaselt
mõisaprouaks riietatud kaunitar on klassiõde või mitte. Kuigi viimasest
kohtumisest ei olegi nii palju aega möödas.