Autor(id): Sławomir Mrožek
Žanr: draama
Näitlejad: Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Peeter Tammearu, Lii Tedre (külalisena), Jaan Rekkor, Saara Nüganen, Nils Mattias Steinberg
Tutvustus: Artur: „Ma lähen hulluks! Tuled koju, leiad eest mingid kahtlased
tüübid, moraalse laostumise, kaose, kahemõttelised vahekorrad, ja nüüd
tuleb välja, et ema ka ... Ei, ei, millest see ometi tuleb, ja kuhu see
kõik viib ...“
Kui miski pole enam võimalik, sest kõik on võimalik, siis läheb
raskeks, tunneb Artur. Väga raskeks. Eriti, kui sa oled noor, andekas ja
paljutõotav mees, kelle soontes pulbitsev veri lausa nõuab mässamist
kõige seniolnu vastu.
Aga mille vastu mässata siis, kui maailm on juba uueks loodud, kui su enda
vanemad on juba purustanud kõik sotsiaalsed normid ja ühiskondlikud
konventsioonid? Kui su onu on veidrik, vanaema kirglik
kaardimängusõltlane ja Edek ... Noh, Edekile tuleb lihtsalt peale
passida.
Ei, sellisel maailmal pole Arturile midagi pakkuda ning nii jõuab ta
ainuvõimaliku lahenduseni, mis vastuseisu võimalikuks teeb – ta
otsustab taastada maailma, milles kehtivad taas kõik need reeglid, mille
peal tema vanemad oma noorusmässu teostasid.
Või nagu ütleb Edek: „Mitu pauku ühte auku!“
Hinnang: Urmas, millal Sa ometi õpid enne piletite muretsemist plakatit mõttega
läbi lugema? Viskad korraks pilgu peale ja otsustad, et kuna pealkirjaks
on tantsu nimi, mida väga vähe pidudel tantsitakse ning Jaan Rekkor
mängib kaasa ja juba Sa jooksed teatri poole! Sa ju tead, et Sławomir
Mrožeki absurdimagulised asjad Sulle ei istu.
Nii mõnedki parimad teatrielamused olen saanud puhtalt lehelt - tunnike
enne etendust kassast läbi ja viimaste vaatajate seas saali. Ning mitmedki
etendused on suutnud üllatada, kuigi varem olen kavalehe läbi lugenud ja
otsustanud, et mind see siis ei huvita. Mäletad minu vaimustust etendusest
"The 39 Steps" - just autori pärast olid sellest etendusest lausa kuus
aastat ringiga mööda käinud. Või siis asendusetendus, mida Tallinnas
vaid tänu Eyjafjallajökulli vulkaanipurskele vaatamas käisid ja hiljem
soovitud etendust vaadates leidsid, et asendus oli hoopis parem.
Tegemist on nii absurdse materjaliga, et on võimatu leida enda seisukohta,
kas mulle meeldis või mitte. Kõik oli ju nii valesti aga samas ega ei
olnud ikka küll.
Üllatavalt palju olid lavameistrid vaeva näinud elementidega, mida väga
näha ei olnud. Nii palju poolläbipaistvaid kardinaid, ja ometi on
salasopid mis annavad märku, et see, mida neist läbi näed on vaid väike
osa. Kui Draamateatri sarnane lahendus oli näha vaid saali keskosas
istuvale publikule, siis siin oli nähtavus parem. Lava nähtavas osas oli
ka palju küsimusi tekitavaid lahendusi. Mis ajastul asi ikka toimis? Miks
kaetakse laud põrandavaibaga? Kas toas on alanud remont või on see
kestnud juba pikemat aega?
Kui üle saada ehmatusest, mida tegelased teevad ja käituvad, siis on
tegelikult näitlejatööd väga head. Minu pilk jäi kõige tihedamini
Jaan Rekkori ja Peeter Tammearu mängitud tegelastele.