Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (606) Endla - ☞Tango - (Sadamateater, 12.09.2020) ♥♥♥

Autor(id): Sławomir Mrožek
Žaanr: draama
Näitlejad: Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Peeter Tammearu, Lii Tedre (külalisena), Jaan Rekkor, Saara Nüganen, Nils Mattias Steinberg
Tutvustus: Artur: „Ma lähen hulluks! Tuled koju, leiad eest mingid kahtlased tüübid, moraalse laostumise, kaose, kahemõttelised vahekorrad, ja nüüd tuleb välja, et ema ka ... Ei, ei, millest see ometi tuleb, ja kuhu see kõik viib ...“

Kui miski pole enam võimalik, sest kõik on võimalik, siis läheb raskeks, tunneb Artur. Väga raskeks. Eriti, kui sa oled noor, andekas ja paljutõotav mees, kelle soontes pulbitsev veri lausa nõuab mässamist kõige seniolnu vastu. Aga mille vastu mässata siis, kui maailm on juba uueks loodud, kui su enda vanemad on juba purustanud kõik sotsiaalsed normid ja ühiskondlikud konventsioonid? Kui su onu on veidrik, vanaema kirglik kaardimängusõltlane ja Edek ... Noh, Edekile tuleb lihtsalt peale passida. Ei, sellisel maailmal pole Arturile midagi pakkuda ning nii jõuab ta ainuvõimaliku lahenduseni, mis vastuseisu võimalikuks teeb – ta otsustab taastada maailma, milles kehtivad taas kõik need reeglid, mille peal tema vanemad oma noorusmässu teostasid.

Või nagu ütleb Edek: „Mitu pauku ühte auku!“
Hinnang: Urmas, millal Sa ometi õpid enne piletite muretsemist plakatit mõttega läbi lugema? Viskad korraks pilgu peale ja otsustad, et kuna pealkirjaks on tantsu nimi, mida väga vähe pidudel tantsitakse ning Jaan Rekkor mängib kaasa ja juba Sa jooksed teatri poole! Sa ju tead, et Sławomir Mrožeki absurdimagulised asjad Sulle ei istu.

Nii mõnedki parimad teatrielamused olen saanud puhtalt lehelt - tunnike enne etendust kassast läbi ja viimaste vaatajate seas saali. Ning mitmedki etendused on suutnud üllatada, kuigi varem olen kavalehe läbi lugenud ja otsustanud, et mind see siis ei huvita. Mäletad minu vaimustust etendusest "The 39 Steps" - just autori pärast olid sellest etendusest lausa kuus aastat ringiga mööda käinud. Või siis asendusetendus, mida Tallinnas vaid tänu Eyjafjallajökulli vulkaanipurskele vaatamas käisid ja hiljem soovitud etendust vaadates leidsid, et asendus oli hoopis parem.

Tegemist on nii absurdse materjaliga, et on võimatu leida enda seisukohta, kas mulle meeldis või mitte. Kõik oli ju nii valesti aga samas ega ei olnud ikka küll.

Üllatavalt palju olid lavameistrid vaeva näinud elementidega, mida väga näha ei olnud. Nii palju poolläbipaistvaid kardinaid, ja ometi on salasopid mis annavad märku, et see, mida neist läbi näed on vaid väike osa. Kui Draamateatri sarnane lahendus oli näha vaid saali keskosas istuvale publikule, siis siin oli nähtavus parem. Lava nähtavas osas oli ka palju küsimusi tekitavaid lahendusi. Mis ajastul asi ikka toimis? Miks kaetakse laud põrandavaibaga? Kas toas on alanud remont või on see kestnud juba pikemat aega?

Kui üle saada ehmatusest, mida tegelased teevad ja käituvad, siis on tegelikult näitlejatööd väga head. Minu pilk jäi kõige tihedamini Jaan Rekkori ja Peeter Tammearu mängitud tegelastele.