Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (600) Tallinna Linnateater - ☞John - (Hobuveski, 27.08.2020) ♥♥♥

Autor(id): Annie Baker
Žanr: draama
Näitlejad: Liis Lass, Anu Lamp, Märt Pius, Helene Vannari
Tutvustus: Lavastus üksindusest ja üksildusest tänapäeva maailmas.

Jenny ja Eliase mõneaastases kooselus on kätte jõudnud heitlikud ajad. Õhus on suured ja väikesed valed, mõistmatus, haavumised. Sellegipoolest püüavad noored oma suhet taas kokku lappida. Pärast tänupüha tähistamist Jenny lapsepõlvekodus Ohios otsustavad nad tagasiteel New Yorki veeta paar päeva ajaloolises Gettysburgi linnakeses, mida Ameerika kodusõja huviline Elias on alati külastada igatsenud. Nad peatuvad väikeses võõrastemajas, mida peab üksildane vanem naine. Üksildus on teema, mis puudutab kõiki selle näitemängu tegelasi, üksijäämine võib olla justkui kummitav painaja, mis tekitab hirmu, aga samas ka miski, mis toob vabadust ja rahu.
Hinnang: Lavakujunduses on kasutatud väga palju nukke, pilte ja vidinaid, mis teevad keskkonna üsna rusuvaks. Iseenesest võib säärane pudi-padi täis võõrastemaja olla üsna realistlik, aga teatrilava muutus liiga kirjuks. Samas saali keskel olev tala ei lõhkunud üldpilti. Dekoratsioonist läks kaduma minimaalselt, näitlejad olid igal ajahetkel nähtavad.

Tekst kippus vahepeal absurdseks, samas olid selles kenasti peidetud mineviku ja oleviku mured ning vaevad. Igal tegelasel olid oma salaküljed, mille avamisega liialt kaugele ei mindud. Lahtisi otsi jäi võib-olla liialt paljugi. Samas elu ongi selline, et me ei saa aru, mis inimeste sisemuses tegelikult toimub.

Üsna aeglaselt kulgeva etenduse huvitavad vahepalad olid Anu Lambi loeng lindude rahvapärastest nimedest ning Helena Vannari monoloog teise vaatuse alguses. Mõnes mõttes oleks huvitav lugeda, millistest lindudest pajatas originaal - muidu Ameerikale truuks jäänud tõlkes kippus lindude osa minema ikka pärist Eestimaiseks.