Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (604) Eesti Draamateater - ☞Linnade põletamine - (Vanemuise väike maja, 10.09.2020) ♥♥♥♥

Autor(id): Kai Aareleid
Žanr: draama
Näitlejad: Teele Pärn, Jaan Rekkor, Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Christopher Rajaveer, Tõnu Oja, Laine Mägi
Tutvustus: Priit Pedajas oli lavastajapreemia ning Teele Pärn naispeaosa laureaat. Pille Jänes nomineerus lavastuskunstniku auhinnale.

Tiina lapsepõlv möödub sõjajärgses Tartus. Põlenud linnas mustavad veel nii Pauluse kiriku kui ka Vanemuise teatrimaja varemed, vaid Tiina kodumaja kõrval asuv korporatsiooni Fraternitas Estica maja püsib kui miski aegade ülene. Sõja ja kire hävitustöö rusudel üritavad inimesed oma elu uuesti üles ehitada. Tiina püüab mõista, mis tema perekonnas tegelikult sel rõhuva vaikuse ajastul juhtus. See on õrn lugu täis armastust, kirge, kaotusevalu ning tühjust. Kas kaardimängus on võimalik osavamaks muutuda või on kõik siiski pelgalt juhus ja saatus? Kas põletatud sildade ja elude kiuste tärkab armastus? Kai Aareleiu „Linnade põletamine” avaldati romaanina 2016. aastal ning sellest sai kiirelt nii lugejate kui kriitikute lemmik. Tänaseks on romaan saavutanud rahvusvahelise elu ja see on tõlgitud soome, inglise ja läti keelde. Romaani põhjal kirjutas Kai Aareleid näidendi spetsiaalselt Eesti Draamateatrile.
Hinnang: Jooks raagus puude all läbi Tähtvere on ühte tärni kindlasti väärt. Usun, et Eestis on palju neid, kes on vähemalt osaliselt seda teed oma (üli)koolipõlves liikunud. Kes teavad juhatatud kohti täpselt sellest ajast, millest näidend pajatab, kes veidi hilisemast, kui mõned maamärgid on asendunud teistega ning 21. juuni tänavast on saanud Rüütli jne. Kuidagi kodune tunne tekkis, mist sest, et noore neiu giidideks olid end üles poonud isa ning nõukogude armee perega teadmata kohta liikunud poiss-sõber.

Tegevus oli üsna hästi jälgitav, kuigi lahtisi otsi jäeti päris palju. Eri aja inimestele erinevaid. Sõja, armastuse ning Staalini aegsed koledused näidati läbi noore tüdruku silmade. Pilt ei olnud võib-olla nii mustades toonides, kui pealkiri oleks vihjanud, aga erinevaid tumedaid toone oli piisavalt.

Lavakujundus oli ühelt poolt huvitav ning minimalistilk, videmäping oli kenasti paigas ning toetas meeleolu. Samas ei suudetud mängupõrgud ja klaverit välja eksponeerida kõigile. Mina suhteliselt ees ja keskel nägin hästi, mis toimus kahe risti keeratud värava taga aga pool saali jäi sellest ilma. Võimalik, et kodusaalis mängis see paremini välja kui Vanemuise väikeses majas.

Julgelt kasutati tangot. Mulle see meeldis.

Hästi kokku pandud trupp. Kõrvuti vanad ja noored. Teele Pärn tegi väga hea rolli. Samas säras kogu trupp.