Autor(id): Jaan Kruusvall, Jüri Kaldmaa
Žanr: draama
Näitlejad: Helle Laanes, Indrek Tobre, Rein Annuk, Alla Ird
Tutvustus: Jüri Kaldmaa lavaversioon Jaan Kruusvalli näidendi "Mälestused. Ainult
ei tea millest" ja teiste tekstide ainetel kahes vaatuses vaheajaga.
Esietendus 29. jaanuaril 2023.
Hinnang: 168 päeva viimasest teatriskäigust. Tegelikult oli plaanis lavastaja
kutsel seda lavastust vaadata nädal tagasi. Vaim oli valmis, aga
liiklusummiku tõttu jäin tookord hiljaks - Reinu hääl juba kostis läbi
ukse. Nüüd nädal, kolm liiklusohtliku olukorda, üks kokkupõrge
põdraga ja ärajäänud aktus hiljem leidsin end taas Tartu Kirjanike maja
ukse ees. Eelhäälestus etenduseks oli kordades kehvem, peas mõlgub
kolleegi antud pusle protsentide keskmiste summades ning homme eelseisvad
ebameeldivad kõnelused.
Kodutöö enne etendust jätan targu tegemata, tundes lavastajat midagi
kerget tulema ei saa. Samas mingi sisemine mõte kindlasti on olemas.
Enamus infost tundub näoraamatu seitsme luku taga kinni olevat.
Kruusvalli näidenditest on tuttavad "Pilvede värvid", "Vaikuse
vallamaja". Mälestused tuhmuvad, aga on head.
Lavastus on segu filmist ja teatrist. Enamus tegevusest toimub seinal kahel
kinolinal. Filmi pool on tehtud hästi. Veidi häirib, et sama pilt
projekteeritakse kahte kohta. Mõistus küll ütleb, et pilt on üks ja
seesama, aga silmad otsivad ikka erinevusi. On see siis meelega või
kogemata - läbipaistvad kleeplindid on seintel erinevate kohtade peal.
Nõnda tekivad sädelused ka erinevatesse kohtadesse. Vasaku pildi
allservas olevad liimijäljed tekitavad mingil hetkel omamoodi liikuva
vesimärgi - jumaliku puudutuse.
Väga hea ja mitmepalgeline muusikavalik. Kui näitlejate linti loetud
tekst kippus plärisema, siis muusika oli puhas ja selge.
Kasutatud on palju nii otseseid kui kaugeemaid viiteid piiblile ja muudele
tekstidele, millega ma pole tuttav. Ülejäänud publiku reaktsioonidest on
näha, et kasutatud sümbolid jõudsid nendeni. Või siis vähemalt enamus
neist.
Minu jaoks kõige häirivam oli alasti Eeva lavale toomine. Jah,
tätoveeringud käel rääkisid oma lugu ja kindlasti oli ka koreograafial
asjatundjale midagi pajatada, aga mina tundsin end publiku seas halvasti.
Varjuteater Eeva seljataga oli nauditav. Täitsa võimalik, et kui
lavastuse plakat oleks silma jäänud enne etenduse vaheaega, siis oleksin
teatri asemel vesiaeroobikasse läinud. Teisalt tuleb tunnistada, kui halb
ümbruse jälgija ma olen. Kindlasti oli see plakat sama koha peal nädal
tagasi ja ka enne tänast etendust.
Lavakujundus on ühelt poolt minimalistik, teisalt keeruline. Nukud elasid
justkui iseenda elu. Millist täpselt, ma aru ei saanud.
Valguskujundus oli lihtne, sujuv ja hea.
Märkused: Viimane etendus väidetavalt unikaalse lõpuga.