Autor(id): Georg Bernhard Shaw, Alan Jay Lerner, Frederick Loewe

Žanr: muusikal

Näitlejad: Elina Nechayeva, Aleksandr Ivaškevitš, Viktor Marvin, Ilja Nartov, Larissa Savankova, Jekaterina Kordas, Natalja Dõmtšenko, Natalia Murina, Dmitri Kordas, Marika Otsa, Alexandr Domowoy, Eduard Tee, Anna Markova, Marina Malova, Karin Lamson, Tatjana Jegoruškina, Anastassia Tsubina, Daniil Zandberg, Sergei Tšerkassov, Dan Jeršov, Allar Valge, Jaroslav Galitski, Richard Beljohin, Greta Raidma, Emilija Kuznetsova

Tutvustus: Vene Teater esitleb vaatajatele üht maailma populaarseimat muusikali „Minu veetlev leedi“. Näidendi toob lavale Venemaa hinnatud koreograaf ja lavastaja Alla Sigalova. Peaosades astuvad üles särav ooperilaulja Elina Nechayeva ja Vene Teatri tippnäitleja Aleksandr Ivaškevitš.

Kostüümikunstnikuks on Venemaa legendaarne moeajaloolane, rahvusvahelise tuntusega kunstikriitik ja moekollektsionäär, Venemaa Kunstide Akadeemia auakadeemik Aleksandr Vasiljev. Lavakujunduse on loonud tuntud ja tunnustatud Gruusia teatrikunstnik Georgi Alexi-Meskhishvili.

„Minu veetlev leedi“ on üks maailma kuulsamaid muusikale. Imeline muusika, peadpööritav koreograafia, vaimukad dialoogid ja kaasakiskuv süžee jätavad kustumatu mulje ning on põhjuseks, miks seda näidendit esitatakse maailma kuulsaimatel lavadel ikka ja jälle.

Bernard Shaw näidendil „Pygmalion“ põhineva muusikali autorid Alan Jay Lerner (libretto autor) ja helilooja Frederick Loewe jutustavad publikule erakordselt heasüdamliku, kohati väga naljaka, õrna ja tundliku loo armastusest, hasardist... ja inglise keelest.

Noore lilleneiu Eliza Doolittle`i juhuslik kohtumine foneetikaprofessori Henry Higginsi ning lingvisti ja erusõjaväelase kolonel Pickeringiga põhjustab ootamatu eksperimendi: professor Higgins lubab oma kolonelist sõbrale tõestada, et Londoni alamklassist pärit vaesest lilleneiust on võimalik poole aastaga koolitada hertsoginnaga võrdväärne suurilma daam. Selleks tuleb koknit kõnelev lilleneiu õpetada rääkima kõrgklassi inglise keelt. Professor Higgins teeb kolonelile ettepaneku sõlmida kihlvedu selle peale, et poole aasta pärast on Eliza Doolittle’st saanud noor daam, kelle kõnelemist kuulates ei suuda keegi aimata, et tegemist on lihtrahva seast pärit harimatu lilleneiuga. Kolonel nõustub kihlveoga ning soostub isegi tasuma lilleneiu koolituskulud. Eliza omalt poolt on igati nõus kõnetunde võtma, sest ta unistab töökohast lillepoes. Keegi neist kolmest ei aima kui palju ootamatusi, üllatusi, kannatusi ja kahetsusi see kummaline kihlvedu endaga kaasa toob...

Hinnang: Saan aru, et ma pole ainus, kes Vene teatri mängukavast "Minu veetleva leedi" leides imestas, kas see on ikka õige info. Puhas sõnateater teeb järsku muusikali. Vaimusilmas orkestri jaoks ruumi ei ole ning kust leitakse nii palju tantsijaid, kui varasemates lavastustes näha on olnud. Samas tekitas huvi, võimalus enda lemmikmuusikali uues teatris ja keeles näha.

Kavalehelt loen, et etendus on planeeritud 2 tunni ja 40 minuti pikkuseks. Estonia kavavalehel on 3 tundi ja 45 minutit. Tänu publiku hilinemistele kujuneb pikkuseks 3 tunid ja 12 minutit. Paljud varem igavaks kiskunud tantsud on lühemaks jäänud ning ka teksti tundub veidi kärbitud. Iseenesest väga hea.

Kavalehel kiidetakse taevani kostüümikunstniku. Mina selle kiidulauluga liialt kaasa ei läheks, nii mõnedki kostüümid on pööratud klounaadiks. Kõige rohkem on kahju sellest, et klouniks muutuvad Mrs Pearcde ja tema abilised. Alfred Doolittle kostüümis riigilipuga mängimine tundus kohatu. Samas silmailu oli.

Parajaks katsumuseks osutus vene keel. Hääldusele üles ehitatud nalju on keeruline tõlkida ning kasutusele tulevad vene keelele omased keerdkäigud, mida ei suuda jälgida. Kohati kummitavad peas varem eesti keeles kuuldud lauluread ning kuulduga tekib konflikt. Samas eitahaks olla sünkroontõlkija rollis.

Elina Nechayeva sai Eliza rollida hästi hakkama. Miks ta ei peaks saamagi? Osalemine Metslaste sarjas näitas, et tegu on väga huvitava, mitmekülgse ja andeka inimesega. Tuge teistelt näitlejatelt jäi veidi väheseks, seega Helen Kõre roll Estonias jääb minu jaoks grammi võrra paremaks.

Kõige rohkem võrreldes eelmiste lavastustega jäi puudu teatrimaagiast. Vihm jäi kunstlikuks, ei tekkinud võimsat Londoni tänava tunnet ning ballisaali sära jäi kahvatuks. Elusa tule asemel toodi lavale veidi tossav seadeldis. Samas samade elementide ärakasutamine on mõistlik. Väikse lava peal ongi vähem võimalusi. Ning eks see annab näitlejatele võimaluse rohkem ise särada.