Autor(id): Priit Strandberg, Tanel Jonas, Ele Sonn, Maria Soomets
Žaanr: muusikaline suveetendus
Näitlejad: Priit Strandberg, Tanel Jonas, Ele Sonn, Maria Soomets
Tutvustus: Eesti kultuuriloos on teada mitmeid autoreid, kes on pidanud oma
teoseid erinevate totalitaarsete režiimide nõudmisel muutma ja ümber
kirjutama. Tänapäeval kõigile tuntud Saaremaa valss, mis on justkui rõõmsa
ja reipa laulu etalon, oli autoril esialgu kirjutatud hoopis teistsugusena –
mõtliku ja minoorsena. Nõukogude ametnike nõudmisel tegi Raimond Valgre
selle laulu ümber ja andis talle sellise vormi nagu me tänapäeval teame.
Nõukogude ametnikud olid ilmselt rahul, kuid mida tundis looja ise?
Selliseid näiteid on Eesti muusikas sadu, kui mitte tuhandeid. Aeg oli
selline – režiim võis dikteerida kõike, kaasaarvatud loomingut.
Kuidas on asjad nüüd? Kas tänases demokraatlikus ühiskonnas on looja
sõltumatu ja vaba või dikteerivad müüginumbrid meile tegelikult palju rohkem
kui ükskõik milline totalitaarne režiim? Kas kauaoodatud vabadus on
kujunenud vabatahtlikuks orjuseks? Kes on tähtsam, kas looja või vahendaja?
Kas kellelgi on õigust sekkuda loomeprotsessi? Selliste küsimustega tegeleb
Tanel Jonase, Priit Strandbergi, Maria Soometsa ja Ele Sonni muusikaline
autorilavastus „Segajad“.
Lavastus kasutab Eesti autorite nagu Raimond Valgre, Uno Naissoo, Arne Oidi
jt. loomingut, nii laulude originaal-kui ka muudetud versioone ja
kombineerib neid lugude ja tekstidega, mis räägivad nii konkreetsete laulude
saamisloost kui sellest, kuidas tunnevad ennast tänapäevased, noorema
põlvkonna loojad, kelleks teksti autorid – Priit Strandberg ja Tanel Jonas –
ise on. Näitlejad mängivad pilli, esitavad kogu etenduse muusika ning
kehastuvad etenduse jooksul kõikideks tegelasteks – Loojaks, Ametnikuks,
Produtsendiks, Teatridirektoriks, Vanaks Guruks ja lõpuks iseendaks. Laule
saadab klaveril ja klavessiinil muusikaline juht Ele Sonn.
Lavastaja Tanel Jonas: Veel 30 aastat tagasi, nõukogude ajal, pidi looja
kogu aeg muretsema, kas tema looming „läheb läbi“, kas lubatakse esitada või
kästakse muudatused sisse viia, kas avaldatakse või keelatakse ära, kas
lubatakse gastrollile või kehtestatakse väljasõidukeeld. Tänapäeval, vabas
ühiskonnas see esmapilgul enam probleemiks ei ole ja kõike võib vabalt teha.
Autoriteater on lausa moeväljend. Aga nüüd algab tants teistpidi – kas see,
mida ma teen, müüb? Kas see meeldib rahvale? Kas ma suudan ennast oma
loominguga ära elatada? Kui vanasti kardeti ametnikku, kas siis nüüd
kardetakse produtsenti? Kas ongi nii, et meie looming ei olegi tegelikult
mitte midagi muud kui kaup, mis ei erine leivast või tapeediliimist mitte
millegi poolest? Kui paljud tänased eesti muusikud on oma lugusid ümber
kirjutanud, sest produtsent soovitab soojalt, et „tee nii, siis läheb
rahvale paremini peale“? Kui paljud eesti lavastajad on sunnitud valima
materjale lähtudes kriteeriumist „see täidab saale“? Ühesõnaga, kas
tänapäeval on looja vaba või on ta tegelikult rohkem piiratud kui 33 aastat
tagasi, kui ma sündisin? Sellest see lavastus räägibki.
Hinnang: Muusikaline komejant algab kuskilt (kas mitte Luunja aidateatri
viimasest etenduisest?) väga tuttava monoloogiga sellest kuidas vanad
eestlased oma lõputu jaluljoruga sakstel magada ei lase. Nõnda saadi publik
enda valdusesse ja veereti kiiresti esivanemate juurest nõukogude tsensuuri
aegadesse. Teises vaatuses hantakse väga hea ülevaade teise iseseisvuasaja
rumalustest ning ühepäeva laulikutest.
Etenduse suurim võlu on laulvad ja pilli mängivad näitlejad. Kõik neli
näitavad hästi oma erinevaid võimeid. Ja tegu ei ole pelgalt kontserdiga,
vahetekstid seovad kõik tervikuks ning tekitavad võimalused
kostüümivahetuseks. Mitmel puhul tekkis küsimus, kas mitte ei peaks laval
olema ka viies näitleja, aga siis võetakse väga kenasti selgitus, miks
"puuduv viies" laval ei ole.
Etenduse pärliks kujunesid teise vaatuse alguse popurii ja keskpaiga nelja
duuri kvartett. Esimest tahaks veel kord kuulda ja näha.
Märkused: Valesti tegid need, kes jätsid Luke mõisasse sõitmata seetõttu, et
kogu päeva sadas. Lava oli tõstedud aita ja etendust sai nautida väga
õdusalt. Eks see vist veidi korraldajate kapsaaeda jäeb, et infot aida
kasutamise võimaluse kohta leidab vaid Facebooki lehelt. Lause võinuks olla
ka plakatil nähtav.
Neile, kes 15 eurost panust mõisa restaureerimiseks liiga suureks peavad või
kellel viimaste nädalate bensiini hinnatõus sõiduks vajalikud eurod ära
sööb, pakub päris head diili http://cherry.ee/. Aga etendus on täishinda
väärt.