Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (323) Endla - ☞Vaikus - (Sadamateater, 02.09.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Esko Salervo
Žanr: draama
Näitlejad: Kaili Viidas, Ireen Kennik, Lii Tedre, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Andres Noormets, Bert Raudsep
Tutvustus: See on lugu noorte inimeste kujunemisest, küpsemisest. Tegevus kulgeb ajas, mis mõned noormehed ja neiud välise olukorra tõttu justkui ühte ruumi kinni paneb ja nende omavahelised suhted äärmuslikuks pingestab. Sõprus, armastus, viha, elujanu, ausus, ahnus, reetlikkus pole seal enam lihtsalt sõnad, vaid neile tekib konkreetne ja kordumatu sisu. Tavalisest elust saab thriller, romantiline draama ja põnevik ühekorraga.

Kuna loo keskmes ei ole sõda ega ajalugu, vaid väikese inimgrupi hingeline seisund ja suhted, siis võiks see toimuda ka mõnes teises ajas ja kohas. Ja võibolla juba toimubki - näiteks täna ja sinuga.

Esko Salervo käsikiri pälvis 2012. aastal Soome parima stsenaariumi eest antava Sylvi auhinna.
Hinnang: Tõesti omapärane sõjadraama. Ei ole kangelasi, kes vaenlase paljakäsi kahjutuks teevad või kuulipildureid, kes pidemete viisi millegile pihta saades täristavad. Isegi pealetunge ei ole. Aga sõda on olemas kõigi oma koledustega: pommituslennukid ja surnud sõdurid.

Aga sõja asemel on tähelepanu keskpunkti paigutatud hoopis inimene koos kõigi oma pahede, heade ja rutiinidega. On nii armastust, petmist, omakasupüüdlikust, kui ka halastust ning tröötsi. Vajadus surnuid pidevalt küdeva ahju ääres sulata tundub ilukirjanduslik liialdus, mis aitab inimeste eripalgelist loomust võimendada.

Lavameister on näinud päris palju vaeva, et kogu saal täita kirikus toimiva surnukuuriga. Näitlejatele on ehitatud koridor ümber publiku. Samas on see ka antud lavastuse puudus, sest saalis on väga vähe kohti, kus kogu tegevuspaik kõigi detailidega näha on. Midagi kippus ikka varju jääma.

Etenduse tempo oli just täpselt paras, et teksti jälgida ja sõja õudustesse sisse elada ning vaikselt jõuda pealkirjas viidatud vaikusesse. Hea, et teater polnud läinud kommertsliku teed jagades tegevuse kunstliku vaheajaga.

Eriti hästi joonistus etenduses välja see, kuidas väikeste valede ja tõe moonutamistega suudavad sullerid muuta kaasinimeste suhtumist igati korraliku inimesse. Ning kui keeruliseks kujuneb hiljem oma nime puhtaks pesemine. Isegi nii kaugele, et sulleri surm jääb aLandatud inimese südametunnistusele. Miks jääme tihti kinni oma esmamuljesse inimestest ning ei näe läbi nende tegeliku loomust?

Vaikus, kui kohaloleku kunst? Kuigi laval käis vaid üks sõdurisinelis näitleja maalis helikujundus pildi, et üsna lähedal on neid veel ja veel. Kujutuspildid surnute rääkimisest mõjutasid elavaid laval vägagi jõuliselt.