Žanr: eksperimernt
Näitlejad: Kristel Leesmend, Maarja Jakobson, Marja-Liisa Plats, Salme Regiina Palu, Helgur Rosenthal, Siim Angerpikk
Tutvustus: Ehk alati ja mitte kunagi koos. Pildid ja emotsioonid
lapsepõlvest läbi suure inimese ja läbi väikse inimese taju ja aju.
Väiksed seosed, nõrgad impulsid, mis panevad lülid kokku või hoopis
lahutavad. Mingid sidemed katkevad, mingid kasvavad. Mõned moondavad,
painutavad reaalsust. Aga reaalsus ise on ikka sama.
Pole algust ega lõppu ega kulminatsiooni ega narratiivi.
Küsimus on: kas sa oled suur või väike, kas sai on kõva või pehme, kas isa
on imemees või tavaline mees, kes kohvitassi kõrvu liimida oskab.
Hinnang: Ei, tegemist ei ole kõige halvema etendusega, mida olen näinud.
Kuigi päris pikalt kumises peas kibe küsimus: "Mis ma siin teen?" Eriti
hakkas vastu see, mis Paciuse viisiga tehti. Üldse kippus helikujundus
liialt domineerima, kuigi valguse ja liikumisega sobis ta üldjuhul kokku.
Aga vibratsioonid kippusid minema nii võimsaks, et tellingutel paiknev mugav
pink muutus tormisel merel kõikuvaks laevaks ning pea kippus merehaigusest
ringi käima.
Kahju oli kõige nooremast laval olijast. Olla keset hirmutavat muusikat
napis valguses kollitavas keskkonnas täissaali ees, see ei saa olla kerge
kogemus. Aga siis pannakse ta magama keset tossumasina tossu. Huvitav,
kuidas lastekaitsjate silmad seekord olid.
Aga kostüümid olid huvitavad ning lõid dekoratsioonidega veidra terviku.
Tegevused olid enamasti jaburad, kuid seal sees paistis sisemine ilu. Meelde
tuletades üht enda kogemust improvisioonilise tantsuetenduse tegemisel olen
üsna kindel, et näitlejad laval nautisid seda, mida nad tegid täiega. Iga
vaataja tõenäoliselt leidis ka mingi killukese, mida nautida. Mis sest, et
vaatatjale on näitlejate ja lavastaja kokkulepped tundmatud.
Märkused: Esietendus. Lisatärn kaitsevormis sõdalase ja kanajalgadel
näärivana eest.