Autor(id): Viktor Rozov
Žaanr: draama
Näitlejad: Sergei Tšerkassov, Jelena Tarassenko, Dmitri Kosjakov, Alina Karmazina, Juri Žilin, German Klaad, Vjatšeslav Leontjev, Karina Šmerling, Martin Zinevitš
Tutvustus: Rohkem kui poole sajandi eest kirja pandud Viktor Rozovi näidendi
„Õnn kaasa“ lavastas Vene Teatri noor lavastaja Ivan Strelkin. Tema jaoks on
50-ndate lõpu ja 60-ndate alguse „sula“ piisavalt kauge ajalooline minevik,
et käsitleda seda 25-aastaselt kunstilise võtte, mitte reaalse
retrospektiivi võtmes.
„Näidendi ajastu on minu jaoks pigem tõuge fantaasialennuks, see on kest,
mis ümbritseb tänapäevaseid mõtteid. Shakespeare’i lavastamisel ei mõtle
keegi ajaloolise reaalsuse peale (ja ka Shakespeare ise, nagu teada,
kirjutas ajastutest, millest ta midagi ei teadnud), aga laval liigub ikkagi
„kuningas“ Lear ja nii edasi. Nõukogude näitekirjandus on minu jaoks kõigest
teatud märgisüsteem, teatud teatrireaalsus, mille kattevarjus me jutustame
meile tuttavaid lugusid. Muidugi on mitmed etenduse stseenid lahendatud
60-ndate aastate stiilis – kostüümid, osaliselt muusikaline kujundus. Aga ma
vaatan, tahan ma seda või ei taha, seda ajastut väljastpoolt, pealekauba
võimaluste piires erapooletult. Minu jaoks tähistab see maailma, mille
raames jutustatakse asjadest, mis mulle korda lähevad.“
Lavastuse põhiteema on õpilased ja õpetajad; õpilaste vastuhakk õpetajale ja
selle vastuhaku tagajärjed. Õpilane on alati kaitsetu, sest tal pole toetuda
millelegi peale õpetaja sõnade ja enda praktikas järgi proovimata häguste
aimduste. Aga õpetajad on samuti inimesed, ka nemad eksivad ja võivad olla
pimedusega löödud. Kui lapsed kasvavad suureks, tahavad nad minna oma rada,
neile tundub, et õpetajate juhtimisel ei jõua nad kuhugi…
Ivan Strelkini lavastuseskiisi «Õnn kaasa!» esitleti publikule esimest korda
Marat Gatsalovi juhitud laboratooriumi «Töötuba Begovajal» nr 7 raames, mis
toimus 2012. aasta septembris Moskva teatris «Dramaturgia ja režissuuri
keskus» Moskva Kultuuriameti ja Venemaa Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi
toel. Viktor Rozovi loomingule pühendatud «Töötoa» tulemuste põhjal soovitas
projekti ekspertnõukogu eskiisist teha lavastus; laboratooriumi juhataja ja
Eesti Vene Teatri kunstiline juht Marat Gatsalov tegi eskiisi autoritele
ettepaneku, et esietendus toimuks Tallinnas.
Hinnang: Teine etendus kammivabrikus. Seekord oli lavaga ruum tehtud väga
väikeseks. Aga siiski sobis etendus sellesse omapärasesse saali väga hästi.
Eks ole omamoodi märgiline, et ühte kujunduse põhielementi - kilet
toodetakse just kammivabruiku vahetus läheduses.
Kile kasutamine andis etendusele sisuliselt väga palju varjundeid juurde,
aga samas lisas ka mõningaid probleeme tema jälgimisel. Noorte diktsioon
kippus kile taha peitu jääma ning vahepeal läks tegevuspaik uduseks.
Projektorist kuvatud tekstid jäid kilel üllatavalt hästi loetavaks. Tõsi
minu jaoks vaheldusid need veidi kiiresti - ei jõudnud loetut läbi mõelda.
Aga tükk on mõeldud eelkõige vene publikule ja neile sobis kiirus
suurepäraselt.
Kui hea on hea ja kui halb on halb - need on igivanad küsimused. Vanemad
kipuvad tihti minema oma hea soovimisega liialt kaugele ja lastes tekitama
trotsi ning vastumeelsuse. Liialt tihti ei näe me, mida õpilane tegelikult
oskab ning mis teda huvitab. Kipume oma unelmaid ja tahtmist neile peale
suruma. Eriti karmiks läheb asi siis, kui vanem ise on õpetaja. Lisaks
kõigele muule lasub selliste lapsevanemate õlule ühiskondlik surve "õpetaja
laps ei saa olla rumal". Nii kaob reaalsuse taju ning arendava tegevuase
asemel saab laste osaks lõputu igavlemine ja tuuopimine.
Eriti õpetlik oleks sellise tüki nägemine 20..25 aastastele vanematele.
Kahjuks ei saa nad tõenäoliselt paljust enam aru, sest 50 aastat tagasi
kujutatud nõukogude ühiskonna veidrustest on neid kaugemale hoitud. See sama
vanemate tahe oma lastele paremat tuleviku kindlustada. Praegused
kooliealised lapsed võivad antud tükist välja lugeda aga hoopis midagi muud
- nagu mässumeelsus ja õppimise vastu võitlemine ongi OK.
Õnn kaasa nii vanematele kui lastele!