Autor(id): Daniel Glattauer
Žanr: netiromanss
Näitlejad: Elina Purde, Andres Mähar, Jüri Lumiste (hääl)
Tutvustus: Kui Austria kirjaniku Daniel Glattaueri romaan “Hea põhjatuule
vastu” 2006. aastal ilmus, võitis see kohe südameid kõikjal üle Euroopa ja
kaugemalgi. Just südameid, sest tundeküllane ja kirglik lugu räägib
tõelisest armastusest – sellest, mis põleb meie südametes ja toidab meie
kujutlusvõimet.
Mees ja naine kohtuvad internetiavarustes juhuslikult. Eksikombel valesse
postkasti sattunud kirjast sünnib kirjavahetus, mis paisub võimsaks
tundetormiks kahe inimese elus, kes ei tea teineteisest reaalselt mitte
midagi – ei vanust, elukohta, ametit, juuksevärvi ega kinganumbritki. Ent
ometi jõuavad nad teineteisele intiimselt väga lähedale, lähemale kui eales
varem kuitahes …reaalsete partneritega.
Kaasaegses kultuuris, keset seda seksikeskset kehakultust, mis püüab
armuasju käsitledes suunata meie tähelepanu pidevalt niuete piirkonda,
tuletab “Hea põhjatuule vastu” meelde, et tõeline iha saab toitu just
kujutlusvõimest ja meie ihalduse objektid pole mitte pelgalt seksikad kehad
vaid seksikad isiksused – kehad koos mõtete, tunnete, ihade ja kõige muu
inimlikuga. Tõeliste tunnetega laetud sõnad on alati seksikamad kuitahes
kuulsa jalgpallitähe supermodellist kallima bikiinipildiseeriatest.
Ehk kirjaniku enda sõnadega peategelase suu läbi: „Kirjutage mulle, Emmi,
kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on
suudlemine peaga!”
Hinnang: Lavakujunduses domineerisid kaks halli seinaga ühendatud
eriilmelist tuba. Säärast ruumi ruumideks jagamist on varemgi väga paljudel
kordadel kasutatud. Ainus erinevus seisenb selles, et vaheseinast alguse
saav poolitav joon jääb seekord ületamata. Virtuaalne ja reaalne saavad küll
hetkeks väga lähedasteks, aga ei kohtu siis iialgi. Täpselt nagu ei kohtu
näost näkku ka antud romansi kangelased.
Vanem generatsioon küsib, kuidas on selline suhe üldse võimalik. Kuidas sai
meil üldse valel aadressil kohale jõuda ja ühe päeva jooksul nii mitu
kirjavahetust pidada. Seda kõike postimehe abita. Noorem generatsioon hakkab
pärima, mis asi see meil on. Miks näitemängu kangelased ometi ei kasutanud
nutitelefonis videokõnet, säutsumist või siis üksteise piltide laikimist.
Seega on antud näidend antud hetkel aktuaalne küll ja ei tohiks päris
külmaks kedagi jätta. Samas ega ei ole ka midagi erilist. Praegu üha
tormilisemas internetiajastus jääb ta juba lahjaks. Tehnilistest nüanssidest
sai juba varem kõneldud, aga ka virtuaalsuhete teema kui selline jääb väga
pinnapealselt kajastatuks. Ininmene on arvuteid luues ja neid omavahel
ühendades loonud suure monstrumi, mis üha rohkem ja rohkem lööb kiilu
inimsuhetesse. Virtuaalne vägivald ei ole enam ammu pelgas armulugu vaid
terve tööstusharu.
Valguskujundus oli lihtne, piisavalt mitmetasandiline. Üleminekud toimisid
tegevusega kenasti sünkroonis. Aja kulgu näitav tabloo oli aga parteris
istujatele tõenäoliselt liiga kõrgel ning liialt väikse kirjaga. Seetõttu
võis aegajalt ajalise järje käest lasta. Rõdu kolmandast reast oli see hästi
näha, aga kaduma läks osa toa põrandast.
Muusikaline kujundus oli väga tagasihoidlik. Isegi nii tagasihoidlik, et
ilma selleta poleks etendus tõenäoliselt suurt kaotanud.