Autor(id): Ivan Võrõpajev
Žanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Kristel Leemend, Katrin Pärn, Mart Aas, Siim Angerpikk
Tutvustus: Vene Teatri ja Tartu Uue Teatri koostööprojekt
Alguses oli Ivan Võrõpajevi raputav tekst.
Armastusest. Mis peaks ju “ammu selge olema”.
Aga ootamatult selgus, et ei ole.
Lavastaja Pavel Zobnin lendas meieni 10 000 kilomeetri kauguselt.
Et garanteerida klemmi kokkuminek ja siis jälle lahtiminek – nii esitajatel
kui vaatajatel. Alguses mängisime seda salaja, Tallinnas, – peaaegu nii, et
ise ka ei teadnud.
Nüüd tuleme teadlikult põranda alt välja – alguses Tartus, õhtul. Ja siis –
et illusioon oleks täielik – Tartus, öösel. Ja siis jälle Tallinnas.
/… “Peab ju olema mingigi järjekindlus selles tohutus muutuvas kosmoses!”…/
Hinnang: Illusioonid algavad juba kakskeelset plakatit lugedes. Jääb mulje,
et laval hakkab käima kaks erinevat etendust kaheksa näitlejaga - üks vene,
teine eesti keeles ning, et mõlemad versioonid tõlgitakse. Tõsi
tähelepanelikum teatrikülastaja leiab Uue teatri kodulehelt märkuse, et
Tartus mängitakse vaid eesti keelses. Seega neile, kes lootsid osa saada
vene temperamendist tuleb pettuda.
Järgmine illusioon paljastab oma pale, kui täpselt etenduse alguses
teatatakse, et lavastus ei etendugi Uue teatri tavapärasel laval, vaid et
tuleb jalutada uude mängupaika. Illusiooni kordaminekule aitavad kaasa väga
maitsvad ja teatrile tavapäratult suured koogid ning suur tee valik.
Ja siis selgub, et uues mängupaigas lava ei olegi. Tõusvad pingiread algavad
kohe seina äärest. Viis pingirida, üks lühter, kõlar ja paar prožektorit
täidavad kogu ruumi (loe selle osa ruumist, mis publiku ja näitlejate jaoks
kardinaga on antud näitemänguks eraldatud).
Sissejuhatav muusika vaikib, publiku valgus kustub, aga eesriiet ei tõuse.
Seda lihtsalt sellel põhjusel, et eesriiet ei olegi. Publiku seas avaneb
sülearvuti kaas ja 21 leheküljelise .pdf faili taustavalguse saatel loetakse
ikka mitu lehekülge teksti ette. Ka see illusioon, et näitlejatel on tekst
alati peas saab kiirelt purustatud. Kuigi valgust on ülimalt vähe tunneb
kogu 30 pealine publik ennast keset kummutusliku lugu just nagu oleks ise
lavale astunud. Tasapidi lisanduvad valgustusse veel kolm sülearvutit ja
siis ka lakke suunatud prožektorivalgus, mis süvendab laval olemise tunnet.
Dialoogi ei ole, kosüümi ega dekoratsioone ka mitte, helikujunudses vaid
vaikselt tiksuvad kellad, butafooriks vaid sülearvutid, veepudelid ja
kõhatabletid. Monoloogid vahelduvad, tekts on nii pingeline, et paneb
kuulama. Ja siis pidevalt peas tekkiv tunne, et Sina ise oled vaikse
pealtkuulajana oluline osaline. Täitsa eriline tunne. See on illusioon,
mille saladust ma reetma ei hakka - kui olete teatrimaagiaks valmis, siis
leiate selle etenduse kindlasti üles.
Eriti hea deklameerimisoskusega paistis silma Mart Aas. Kui etendus
lavastada monotükina, siis veaks ta selle kindlasti välja. Tõsi nelja
näitleja kasutamine aitas tekstile anda rohkem varjundit.
Märkused: Esietendus. Etendusele tulles riietu mugavalt (et saaksid 90
minutit ühe koha peal istuda) punasesse või musta. Lühikeste pauside tarvis
ei ole üldse halb mõte kaasa võtta väike veepudel.