Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (302) Endla - ☞Topeltelu - (Vanemuise suur maja, 07.04.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Ray Cooney
Žanr: komöödia
Näitlejad: Karin Tammaru, Liina Tennosaar (külalisena), Sepo Seeman, Jaan Rekkor, Feliks Kark, Oskar Seeman, Nora Vahenurm (külalistena)
Tutvustus: Londoni taksojuht John Smith on juba mitukümmend aastat elanud topeltelu. Nimelt on tal linna erinevates piirkondades kaks maja, kaks abikaasat ja kaks last. Kumbki perekond ei tea teineteise olemasolust mitte kui midagi. Ühel heal päeval kohtuvad Johni teismelised poeg ja tütar aga juhuslikult internetis ja plaanivad päriselus kokku saada. Kui taksojuht on siiani suutnud veel oma kaootilist elu kuidagi kontrolli all hoida, siis nüüd muutub see päris pööraste sündmuste jadaks. John püüab meeleheitlikult kahe kodu vahel pendeldades iga hinna eest oma topeltelu laste ja kahe abikaasa eest salajas hoida. Tema ustavaks abiliseks osutub üürnik Stanley, kes peab sõbra päästmiseks välja mõtlema ühe absurdsema vabanduse teise järel. Paljudes maailma eri maades publiku südameid võitnud Ray Cooney tempokas komöödia naerutab vaatajaid juba esimestest hetkedest peale.
Hinnang: Aeg lendab. Umbes 20 aastat tagasi nägin sedasama tükki Vanemuises nime "Oi, Johny" all, peaosas Rain Simmul. Lavakujundus oli üsna sarnane, kuigi tookord tõmmati täpsemalt piirjoon kahe korteri vahele, nüüd oli see sama hästi kui kadunud - vaid mõned erinevad padjad. Ega enam täpselt ei mäleta, kuidas kogu see seiklus tookord käis. Meeles on see tohutu kiirus, kuidas ühest olukorrast teise üle mindi. Täna jäi kiirusest puudu, kuigi etendus lõppes 20 minutit varem kui kodulehel välja kuulutatud. Tõenäoliselt sai üheks määravaks faktoriks publiku vähesus. Nii väiksearvulist publikut ei ole Vanemuise suures saalis ammu näinud. Võib-olla oleks väikses majas etendus saanud suurema aplausi.

Aga Cooney on juba tuttav sulemeister, kelle äravahetamiseni sarnaseid situatsioonikomöödiaid on viimase 20 aasta jooksul päris palju mängitud. Rahva lollitamiseks alati uute pealkirjade all. Sellele, kes soovib kunsti, tuleks antud etendusest kaarega ringi käia. See, kes tahab ennast päevatööst lõõgastada ei pea pettuma.

Parima rolli tegi Felix Kark. Tema pahur ja veidi seniilne vanapapi oli väga usutav ning koostöö teistega sujus täpselt ning sujuvalt. Interneti, mobiiltelefonide sissetoomine ja peategelase tutvustamine laste rolliks jätmine mängis karuteene John Shmiti karakteri arengule. Kuidagi liiga lihtsalt sooviti publikult naer kohe kätte saada. Vanemuise variandis tehti seda peenemalt ning alguse dialoog taskojuhi ja tema üürilise vahel soojendas paremini üles nii näitlejad kui publiku. Lõpplahendus tuli ka kuidagi liialt lihtsalt.
Märkused: Tiina, Sul on vist õigus Oi Johnis ei olnud säärasel kujul lapsi.