Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (305) Rakvere Teater - ☞Vend - (Vanemuise väike maja, 30.04.2014) ♥♥♥♥

Autor(id): Rein Raud
Žanr: vestern
Näitlejad: Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Natali Lohk, Alo Kurvits (külalisena), Toomas Suuman, Mihkel Kabel, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu
Tutvustus: Väikelinna hoiavad karmi käega oma kontrolli all mõned asjalikud inimesed, kellele ei maksa midagi näiteks tõsta oma suguvõsa kodust välja abitu pärijatar Laila. Kuni ühel päeval saabub linna salapärane võõras, kes väidab, et on tema vend. Ja korraga ei või enam kindel olla milleski... Autori poolt “spagetivesterniks” nimetatud lugu lõhub žanripiire ja pakub midagi nii karmide muinasjuttude kui peenemate tundevarjundite austajatele.

Rein Raud pälvis aastal 2013 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna, ilukirjandusliku proosa kategoorias valiti parimaks Rein Raua raamat „Rekonstruktsioon“.
Hinnang: Lava on kola täis. Nii täis, et esimese pingirea otsast jääb kolmandik varjule. Valguspunkte on palju, et ükshaaval kola seest midagi esile tõsta, aga enamasti on fookus ikka kuskil kõrval, seega jäävad detailid tabamata. Sama kehtib ka näitlejate nägude kohta.

Tekstis on väga palju ümber nurga keerutamist ja edasi tagasi vihjeid. Tegevust on vähem, kui tekst lubaks välja paista. Maffiameeste saatuslikust lõpust saab pigem ajalehe pealkirjade jada. Samas idee on päris hea ning venna salapärane isik jääbki lõplikult paljastumata.

Liikumine on liialdatult täisnurkne ja heli, valguse või videopildiga sünkroonitud. Peale jääb teatri tegemise mulje, selle asemel, et kujutada reaalset tegevust. Helikujundusega on vaeva nähtud. Ning just helikujundusest kiirgab välja antud lavastuse vesternlikkus. Üllar Saaremäe kaabu ja kuub kannavad ka seda ideed edasi, kogu muu kostüüm on seebiooperlik.
Märkused: Viimane etendus