Autor(id): Ingmar Bergman

Näitlejad: Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Riho Kütsar, Ott Sepp, Aivar Tommingas, Raivo Adlas, Kaia Skoblov, Maria Kallaste, Merle Jääger, Kais Adlas, Elina Pähklimägi, Priit Strandberg, Kristina Nukka, Eva Püssa, Ele Sonn, Markus Luik, Mikk Kaasik, Sandra Reigo

Tutvustus: Ingmar Bergmani poolautobiograafiline meistriteos maalib värvika pildi rootslaste perekonnaelust eelmise sajandi alguse Uppsalas. Pärast elurõõmsa isa Oscari surma muutub Fanny ja Alexandri elu kardinaalselt, sest nende ema Emilie abiellub range ja tundetu piiskopi Vergerusega. Võõrasisa asub peagi vahendeid valimata naist ja lapsi enda tahtele allutama. Film „Fanny ja Alexander“ jõudis publiku ette 1982. aastal, maailmanimega Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergman sai selle eest oma kolmanda võõrkeelse filmi Oscari.

Hinnang: Kuulujutud, et see teatriskäik võib venida nelja tunniliseks vastab tõele. Kontrolletendusel lõppes aplaus 23:02. Kolm täiesti eripalgelist vaatust: liiderdav ja labaseks kippuv teatririrahva pidutsemine pärast etendust ning teatridirektori surm, askeetlik kuid ülimalt pingeline elamine peapiiskopi juures ning hüpplev suitsuvingune mõistukõnedega vürtsituatud keerutamine salapäease juudiperekonna ümber. Ega ruumi kärpimiseks väga ei ole. Ehk vast esimese vaatuse lapsik tulevärk.

Kes on arvamusel, et Vanemuise väikse maja lava on väike, siis seda tükki vaadates, peaksite imestusega leida, kui suur see ikka on. Sellele kannatab ehitada teatrilava ja ruumi jääb palju üle nii ette, taha kui kõrgusesse. Ning tegevust jagub veel ka publikut ümbritsevatesse koridoridesse. Selge see, et antud lava ei võistle suurte teatrisaalidega, aga kompaktselt on võimalik ehitada väga suur ruum. Selles etenduses on tunda möödund sügisesel draamafestivalil otsitud ruumimaagiat. Puudu jäi vaid Verguste valduste totaalne kokkukukkumine. Aga, eks paksuseinalise kivilossi puhul olekski see liiast.

Antud etenduses on palju häid rolle ja rollitäitmisi. Eriti jäid meelde Aivar Tommingase muhe ärimees, Mait Malmsteni tõsiusklik piiskop, Elina Pähklimäe ülirange piiskopi õde. Ja muidugi tulid oma rolliga väga hästi toime noorimad näitlejad, kes vanusepiirangu tõttu pealtvaatajaks hästi ei sobiksidki. Ott Sepp säras purjutava restoranipmanikuna täie raha eest, kuigi tasapidi hakkab juba viilland saama tema säärastest komejantlikest karakteritest.

Keeleluiselt ei meeldinud kohe üldse see, et lapsed pandi ropendama. Kuigi viha Alexandri sees pulbitses ja kees, vaevalt see nii vängelt oleks pidanud üle ääre ajama. Kui tõlkija muud lahendust ei leidnud, siis oleks võinud need väljendid üldse tõlkimata jätta. Täpselt nagu heebriakeelne juudi palvus ning rootsi keelne lõpulaul. Ropendamise eest võtan ühe tärni maha.

Helimehed olid väga head tööd teinud Retzinskyte maja salapäraste kriuksumiste ja kummitamiste immiteerimisega. Laval oli väga mitu eripalgelist orelit ja klavarit. Nagu ikka teatris jääb rippu küsimus, kas näitlejad tõesti mängisid neid pille ise või kavaldati tehnikaga vaatajad järjekordselt üle. Vihmapilli mängimine tundus küll ülimalt tõetruu.

Märkused: Kontrolletendus