Autor(id): Carole Greep
Žanr: komöödia
Näitlejad: Merilin Kirbits, Jekaterina Novosjolova, Anti Kobin, Taavi Tõnisson
Tutvustus: Me ootasime teid pikisilmi“ on prantsuse näitlejanna ja käesoleva
sajandi menukaima näitekirjaniku Carole Greep`i esiknäidend, mis esietendus
Pariisis 2003. aastal ja mida mängiti seal ilma vaheta 10 aastat, kokku üle
3000 korra. Ja pole ka imestada, sest tegu on tõepoolest suurepärase
meelelahutusega, vaimuka komöödiaga, mis ei tohiks külmaks jätta ka napi
huumorisoonega teatrikülastajat.
Komöödia aluseks on anekdootlik lugu sellest, mis võib juhtuda, kui
taskutelefoniga peetud kõne jääb kogemata kombel lõpetamata ja teise poole
telefonil on valjuhääldi sisse lülitatud. Nii juhtubki, et teisele
noorepoolsele abielupaarile küllasõitev noorepoolne abielupaar helistab tee
pealt autost külalisi ootavale paarile, et teatada oma hilinemisest. Vastab
aga automaat, ja kuna kõne jääb lõpetamata, siis kuulevad ootajad algul
tahtmatult, siis aga uudishimuga autosistujate omavahelist sõnelemist ja ka
küllaltki solvavaid kommentaare enda elustiili, riietumise ja isegi
toiduvalmistamise kohta. Pärast kõike seda kõlavad rõõmsad
jällenägemishüüatused, kaasa arvatud traditsiooniline „me ootasime teid
pikisilmi“, vägagi koomiliselt. Aga see pole kaugeltki kõik – järgneb
seltskondlik koosviibimine, mille koomilisust hoiab üleval vana, kuid alati
töötav trikk: publik teab, aga nemad – külalised - ju ei tea! Ometi pole see
pelgalt naerutamiskomöödia - nalja taga on peidus päris arvestatav sõnum.
Lavastus on järg Vana Baskini Teatri menukomöödiale „Nädal aega kolmekesi”.
Näeme jälle tegutsemas vanu armsaid sõpru Sophiet, Pauli ja Martinit ning
millisteks on kujunenud nende suhted nüüd, seitse aastat hiljem, kui Paul on
leidnud endale uue elukaaslase Maria.
Hinnang: Seekord, siis niimoodi, et ühe näitekirjaniku esiknäidend on järg
teise kirjaniku tükile. Paras ajugümnastika suveteatri vaatajatele. Üht
teist ju mäletad eelmisest suvest, aga nii mõnigi seos tekitab küsimuse,
kuidas see siis ikka oli.
Nagu järjelugudega ikka kipub olema - originaal on parem. Mitmed naljad
läksid kordusse ja muutusid seepärast labasekski. Vahepeal näidendist välja
tulemise trikk on endiselt võluv, aga ei mõjunud enam nii tugevalt kui
esimesel korral. Uued naljad kippusid minema vene aktsendi pilamisele ja
porolonist rinnahoidjaga eputamisele.
Seekord ei kasutatud ära Hansahoovi omapära, dekoratsioonid kuhjati üksteise
otsa ja nii jäi lava näitlejatele kitsaks. Kõne võimendati üle ja nii läks
diktsiooniline mitmekesisus kaduma. Lõpupuänti ei mängitud usutavalt välja.
Aga tükil on väga sügav sisu - tänapäevases kiires maailmas on jälle esile
kerkimas snobism ja silmakirjalikkus. Tõsiste asjadega tehakse nii kaua
nalja, et keegi enam ei usutagi tõelist hädavajajat. Ümbritseme end
ebavajalike esemetega vaid selleks, et teistele muljet avaldada.