Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (368) Ugala - ☞Mere märgid - (Sadamateater, 21.10.2015) ♥♥♥♥

Autor(id): Gardner McKay
Žanr: draama
Näitlejad: Kadri Adamson (Endla teater), Meelis Rämmeld
Tutvustus: Üks väike saar. Küllap on selliseid maailma eri nurkades palju. Paigad, mis keelduvad muutumast, kuigi maailm nende ümber muutub järjest kiiremini. Mehed on seal lüheldast kasvu ja kõhnad; pole ühtegi, kelle kehal oleks midagi muud peale sõudmiseks ja võrguvedamiseks vajalike saledate lihaste. Ka Colm on selline. Nad kõik on selle saare peal sündinud ja kellelgi pole tahtmist olla mujal kui mere ääres või merel. Enam lähemale merele minna ei saa, kui sa just ära ei upu, ja seda mõni neist igal aastal ka teeb. Ühel pulmapeol näeb Colm linnatüdrukut. Ilusat tüdrukut, kelle sarnast muidu seal saarel juba ei kohta. Timothead. Aasta hiljem kirjutab Colm talle kirja. Ilusama, kui temasugusest lihtsast kalurist ealeski võiks oodata.
Hinnang: Algus oli kuidagi uimane ja värvivaene. Oleks oodanud mõtliku meremehe monoloogile taustaks rohkem merd, võib-olla isegi päikseloojangut. Aga siis tekkis mängu hing ja lõpuks hakkas ka paelajuppidest lavapoodium elama ning iiri muusika segunes merekohinaga.

Kui paljud meist elavad iseenda piiratud maailmas igapäevastes toimetustes. Kõik oleks justkui olemas, aga õhtul pärast päevatöö lõppu õhtuhämaruses tekkivad mõtted, et tahaks midagi enamat. Ja seda suuresti olenemata füüsilisest keskkonnast. Olgu selleks siis suurlinna säras, mägionnis või üksikul saarel. Kuid mis saab siis, kui unistus täitub. Uue kekskonnaga harjumine on tihti veel keerulisem. Olgu siis armastus nii suur kui tahes.