Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (369) Vanemuine - ☞Üks mees, kaks bossi - (Vanemuise suur maja, 30.10.2015) ♥♥♥

Autor(id): Richard Bean
Žanr: farss
Näitlejad: Andres Mähar, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Priit Strandberg, Reimo Sagor, Sten Karpov, Riho Kütsar, Külliki Saldre, Peeter Volkonski, Märt Koik, Mihkel Kallaste
Tutvustus: Maailma suurimaid komödiograafe, 18. sajandi itaalia teatrimehe Carlo Goldoni üks tuntumaid teoseid on “Kahe isanda teener” – pöörane sündmuste virvarr, mille keskmes kavalpeast teener, kes satub teenima kaht isandat korraga. See komöödiaklassika kullafondi kuuluv teos on olnud korduvalt ka Eesti lavadel, viimati alles äsja Ugalas. Briti kaasaegne dramaturg Richard Bean otsustas tuua selle vana loo ajas ja ruumis pisut lähemale ning maandus 1963. aasta Brightonis. Londonis mõne aasta eest lavale jõudnud versioonist sai menuk mitmeks hooajaks.

Pole mingit lootust hakata ülevaadet andma kõigist selles loos ette tulevatest sündmustest. Ütleme vaid, et asi saab alguse kihluspeol, kuhu ootamatult sajab sisse surnuks peetud eelmine peigmehe-kandidaat. Edasises hakkavad omavahel kohti vahetama pätid ja politseinikud, teenrid ja isandad, supid ja praed, mehed ja naised, meheriietes naised ja… Hingetõmbeks aga astub üles Eesti parim skiffle’i -muusika bänd.
Hinnang: Farsi kohta on tempo aeglane ja bändi vahepalasid liiga palju. Muusika iseenesest oli huvitav, aga teatrietenduse jaoks natuke liiga palju. Skiffle bändile on muidugi suurepärane võimalus enda rütme tutvustada.

Aga naerda saab ja meeskond on väga hästi ka tänapäevaseid tartlasi morjendavaid probleeme sisse pikitud. Mis sest, et sõnaline tervik on suhteliselt keskpärane ladinakeelsetest notaritekstidest hoolimata.

Lavakujundus oli klaustrofoobiliselt kitsas ja ilma suurema kasutuseta kõrgustesse pürgiv. Kappidena lahendatud kõrghooned mõjusid üsna rõhuvalt. Samas andis orkestriauku ehitatud topelttrepp lisavõimalusi rahva naerutamiseks.

Üle pika aja oli väga hea suhtlemine publikuga. Mis sest, et vähemalt kaks inimest publiku hulgast tundusid olema ära ostetud. Andres Mähar sai just rahvaga hullutamisega väga hästi hakkama. Selle eest üks tärn.
Märkused: Peaproov