Žanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Jaanika Arum (Vanemuine)
Tutvustus: See on soolo nendele naistele, kes andsid intervjuu ja ei jäänud
võõraks.
Võib-olla olen liiga vähe hulle tegusid teinud ja selles asi ongi. Olõ-i
määnegi orashain küll, yks ma olõ sääne illos kultuurne taim. Кому Я нe
нравлюсь… пусть. Но самое главное, что ты мне нравишься не зависимo от дня.
„kokku • kukkumise • hetk“ on pooldokumentaalne lavastus, mille keskmes on
noor näitleja Jaanika Arum ning mille sisuks on tema intervjuud erinevate
emadega meie ümbert.
Suurim oskus on tabada elust neid hetki, mil sa vaatad tõtt iseendaga. Kas
või siis, kui oled vastamisi võõra naisega, kes räägib sulle – nii siiralt
ja otsekoheselt, kui ta oskab – oma loo.
Hinnang: Ülimalt eripalgeline etendus. Teksti on päris palju aga seosed
keerulised. Üleminek vene keelele oli huvitav, kuid ainult teksti kuulates
elamust ei saa ega meelde ei jää.
Ohtralt kasutatakse taustaks lühikese väriseva käega filmitud videolõikude
kordust. Algul on väga värskendav, aga aja möödudes hakkab see meelega
kõigutamine häirima. Samas ei lase see vaatjal ka magama jääda.
Elav muusika taustaks on alati huvitav valik, mis annab kindlasti lisasära,
kuid kätkeb endas mitmeid võimalusi eksimusteks. Minule selline bassidega
kräunutamine üldjuhul ei passi. Aga üldiselt oli helikujundus hea ning laval
olnud näitleja ning kardina taga peidus olnud muusikud said omavahel väga
hea klapi.
On vähe etendusi, mille lõppedes tuleb publikul läbi minna paksust
rekvisiitide kuhilast. Mäng ehitusaudadega annab visuaalsele küljele
mitmekülgsust ja suurendab mõistastuste jada "mida paganat laval tehakse?"
Visuaalselt kõige mõjuvam rekvisiit oli õhuline trepp. Tubli töö!
Etenduse päästis minu jaoks valguskujundus. Strobo kasutamise aeg jäi veidi
liiga pikaks, aga muidu oli kõik kenasti paigas. Ei midagi ülemäära
keerulist või udupeent, aga valgus jutustas selles etenduses oma loo.
Suhtlemine publikuga oli väga intensiivne. Väikse saali võlu. Igaühele
paitust, kallitust või pikka jõllitamist ei jagu, aga kõik on sellest üht
või teist moodi puudutatud. Nooruke näitleja pidas pingele vastu ja mängis
lõpuni välja.
Neljanda tärni annan Volgiliku lõpplahenduse eest. Tagauksest tulev õhtuse
Tartu valgus ja laval käinute publikut ignoreeriv tegevus pani etendusele
suure punkti.
Märkused: Arvustus on kirjutatud ööpäev pärast etendust.