Autor(id): Lee Hall, Elton John
Žanr: muusikal
Näitlejad: Mait Malmsten, Kaire Vilgats, Kaspar Kiisk, Rudolf Bauman, Jaagup Kreem, Reet Linna, Jüri Vlassov, Dagmar Oja, Andres Roosileht, Kalle Sepp, Jaagup Tuisk, Maximo Erm, Airi Allvee, Neeme Kuningas, Alar Haak
Tutvustus: Elton Johni ja Lee Halli muusikal “Billy Elliot” on liigutav lugu
teismelisest Billyst, kelle elu muutub täielikult pärast päeva, mil ta
poksitrenni minnes satub pealt vaatama balletitundi. Tantsust saab poisi
elu, kirg ja siht. Pärast pikki siseheitlusi ja eneseületusi saab Billy
unistus balletiartistina lavale astuda tõeks – tantsukirg muudab tema elu.
Tõsielul põhinev Billy Ellioti lugu on ehe näide, kuidas iga laps võib jõuda
oma salajaste unistuste täitumiseni. Tuleb vaid olla sihikindel ning mitte
lasta end heidutada täiskasvanutemaailma seatud reeglitest ja takistustest.
Muusikal “Billy Elliot” põhineb 2000. aastal esilinastunud samanimelisel
filmil ning on tänaseks üks enim auhindu võitnud muusikal maailmas.
*Etendus võib sisaldada meie publikule harjumatut sõnakasutust.
Hinnang: Sügisvaheajal 2007 nägin Londonis seda muusikali esimest korda.
Siis jättis ta mulle väga suurepärase muljue, kuigi kriitikud ja publik
selleks hetkeks veel Billy Elioti ei kiitnud. Sama päeva pileti sai 19 naela
eest, mis tegi temast oadavaima West Endi muusikali tollel hetkel. Meelde on
jäänud võimsad dekoratsioonid ja massitseenid ning kaevurite imelik inglise
keel - tegevus toimub ju Põhja-Inglismaal.
Tänane etendus oli aga täielik pettumus. Kuulsa nimega suudeti suur saal 15
korraks välja müüa, aga etenduse õnnestumise nimel on suhteliselt vähe
tehtud. Aeglane tempo, ülimalt halb heli kvaliteet ning keskpärane
diktsioon. Ainus, mis suudeti täiega edasi anda oli ropendamine. Originaal
oli ka üsna krõbe, aga tänu kiirele tempole ei jäänud see domineerima.
Positiivselt üllatas Neeme Kuningas. Lavatehnikute poolt nigelalt
paigaldatud pürotehnikale vaatamata sai ta masendusse vajunud isa rolliga
suurepäraselt hakkama. Jüri Vlassov suutis ka paaril korral publiku naerma
panna, aga see tundus Jüri enda koomiliste pagasina.
Lisapunkti annan teise lõpukummarduse lavastuse eest. Seal oli näha
lavastaja ja koreograafi korraliku mõttetööd.
Märkused: 2:1 West Endi kasuks