Autor(id): Uku Uusberg
Žanr: tragikomöödia
Näitlejad: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Ott Sepp, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Jaanika Arum, Linda Kolde, Markus Dvinjaninov, Maria Soomets, Uku Uusberg
Tutvustus: HELLE: Sa seda ikka tead, et arenenud tubades öeldakse meie ajal
“sündmus”, mitte “üritus”. Et “üritus” on nurjunud katse.
LEO: Kes ütleb, et see nurjub?
Leofred Luuk on endine näitleja, kes töötas kunagi Vanas Teatris.
Nüüd on ta tagasi. Sest ta saab homme kuuskümmend.
Nii lihtsalt ka ei saa.
Lugu on Armastusest.
Hinnang: Täitsa uue lähenemisega värskendav tükk Vanemuise mängukavas ja
huvitav täiendus eesti dramaturgiale. Mis sest, et järjekordne Hamleti
tõlgendus. Tõsi Hamlet on üsna teisejärguline tegelane selles segases loos.
Ja selliseid teisejärgulisi, kuid siiski tähtsaid rolle on mitmeid.
Päris huvitav oleks näha, kuidas see tükk välja näeks Broadway laval. Kuigi
üsna suure tõenäosusega lükataks see seal kõrvale, kuna sealsel publikul ei
ole kahte keelt, mida nad oskaksid piisavalt hästi, et tekstist aru saada.
Off-Broadwayl võiks tulla kõne alla tulla kombinatsioon inglise-prantsuse.
Aga kindlasti mängitaks seal sama teksti vähemalt kolmandiku võrra
kiiremini.
Kuuekümneseks saanud Aivar Tommingast oli väga nauditav jälgida ka siis, kui
valgustaja lava üsna pimedaks jättis. Küllike Saldre kakskeelne roll oli
eluküps. Lavastaja enda mängitud roll andis etendusele päris tubli annuse
värvikust. Noore Dvinianinovi mässumeelne sõnaohter valgustaja roll oli ka
veenev.
Helikujundus oli nii hea, et tekitas kohati tunde, et oleks vaja
kõrvaklappe. Segadusse ajavat müra ja mulinat oli päris palju. Samas käis
kõik kujeldatava Vana Teatriga väga hästi kokku. Prooviperioodil võib
helireostus olla kohati veel suuremgi.
Lavakujunduses mindi võib-olla natuke liiale lihtsalt naerutamiseks ehitatud
kaadervärkidega. Kitsapoolne kõrge uks taamal mõjus võimsalt, aga kahjuks
jääb umbes poolele saalile nähtamatuks. Võib-olla oleks pidanud saali lisama
paar ekraani, kuhu näidata seda osa etendusest, mis varjule jäi.
Ainus kunstiline ja tehniline läbikukkumine oli valgustite allakukkumise
effekt. Seda eriti esimesel korral, kui viimane kolmandik kukkumisest oli
ilmselgelt aeglustuva liikumisega. Pürotehnikat poleks vaja olnud, sest
eteendus oli piisavalt huvitav - magajaid polnud, keda äratada.
Aga kolme tunnise etenduse lõpus sai koju minna oluliselt paremas tujus, kui
etendusele tuldud.