Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (338) Vanemuine - ☞Deemonid - (Vanemuise väike maja, 07.02.2015) ♥♥♥

Autor(id): Lars Norén
Žanr: draama
Näitlejad: Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Margus Jaanovits, Sten Karpov
Tutvustus: “Deemonid” on ehe ja tänapäevane draama, kus oma suhtes keerukasse etappi jõudnud Frank ja Katarina kutsuvad hetkeimpulsi ajel külla samas majas elava abielupaari, keda nad eriti ei tunnegi. Õhtu Jenna ja Thomasega algab meeldivalt, ent lõpeb täieliku krahhiga. Küllakutsujate omavahelistes suhetes valitsevad deemonid tulevad päevavalgele, võtavad võimust ja viivad sõbraliku naabripere hapra pereidülli purunemise äärele.

“Deemoneid” on ülesehituse ja meeleolude tõttu sageli võrreldud Edward Albee kuulsa näidendiga “Kes kardab Virginia Woolfi?” ning kindlasti mitte asjatult, sest pinget, ootamatuid pöördeid ja valusalt vaimukat dialoogi on selles loos küllaga.
Hinnang: I am sorry! Kui tihti mee teeme midagi halba või kohatut ja siis laseme kuuldele vabandused ning veidi hiljem algab kõik otsast peale. Mida rohkem harjutada, seda kergemini vabandused üle huulte tulevad ja tembud kipuvad minema üha jõhkramateks. Millest kõik alguse sai? Kes seda enam mäletab.

Vanemuise väikses majas polegi ma vist nii publikuvaenuliku lavakujundust varem näinud. Eriti satuvad löögi alla esimestes ridades istujates. Mänguplats on tõstetud oma 60 cm tavapärasest kõrgemale ning osa tevevust on peidetud lisaks poodiumile ka kardinate taha. Kuna nii suur osa lavast oli kõrgemale tõstetud tekkis ootus, et minimalistlikult möbleeritud toa all on peidus puänt. Aga võta näpust. Paar korda roomati üksteise eest ära, korra katsetati poodiumi taha paigutatud madratsi pehmust. Nojah kogu aeg valgustatud tagatoas toimus ju ka midagi. Seal toimuva nägemiseks peab olema aga tagumistes ridades, mille pileteid targu müüki ei pandud.

I am sorry!

Tekst kippus jääma liialt tühjaks nääkluseks. Pinge oli küll olemas, kuid pinnapealne. Teisalt kipub tavaelus olema sellist pinnapealset nääklust ja kraaklemist liiga palju olema. Kuidas saaks teha nii, et see jääkski vaid teatrilavale publikule naerda ning kodus valitseks üksmeel ning teineteist toetav õhkkond.

I am sorry!

Etenduse tugevamaks pooleks oli helikujundus. Eriti see, et see toimis ka siis, kui etendus polnud veel alanud, kui kohvik pakkus vaheajal ülikallist salatit, kui rahvas nügeles riidehoius auguga metallplaate välisriiete vaheta. Esialgu deemonlike kõnekatketena ja siis etenduse tunnusmuusikana. Alguses püüti jätta muljet, et tegemist on säästuetendusega, kus helimees sai pärast tehnika ülesseadmist ja proovimist puhkust ning kogu heliga jändamine jäeti näitlejate õlule. Olgu kuidas on, Andres leidis väga huvitavad lood etenduse helindamiseks.

I am sorry!

Tagatoa valgus oli ka tegelikult ka päris hea ja maitsekas. Eriti võrrldes esiplaanil oleva külmkapi jäise sinisega. Lõpuponnistus oli salapärane ja leevandas seika, et lavameistrite higi ja pisaraid kasutati üsna vähe ära.