Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (357) Rakvere Teater - ☞3 õde - (Vanemuise väike maja, 08.09.2015) ♥♥♥

Autor(id): Anton Tšehhov
Žanr: draama
Näitlejad: Marin Mägi-Efert, Anneli Rahkema, Saara Kadak, Helgi Annast, Natali Lohk, Margus Grosnõi, Volli Käro, Peeter Rästas, Meelis Rämmeld (Ugala), Toomas Suuman, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu
Tutvustus: 3 õde on draamaklassika tüvitekst noortest naistest, kes on elu argipäeva kinni kleepunud ega leia sealt teed välja. nende armastuseotsing on nii intensiivne, et võtab silme eest mustaks ja pea ringi käima - päevad kihutavad õhtusse nagu kiirrongid mööda tuleviku rail balticut. näod ja jaamad vilksatavad mööda - ainult unistused ja lootused jaksavad kaasa kumiseda.

Eesti teatri aastaauhindade jagamisel pälvis parima lavastaja auhinna Andres Noormets. Žürii tõi tema töödest esile kolm lavastust, nende seas Rakvere Teatri "3 õde".

Marin Mägi-Efert oli Olga rolliga nomineeritud parima naispeaosatäitja kategoorias.
Hinnang: Kaks aastat tagasi nägin draamafestivalil Draamateatri versiooni ja seega olid lootused suured. Eriti seepärast, et tookord oli tehnilisi probleeme üsna mitu.

Kõik oli jusst kui õige, aga samas jäi hinge tühi tunne. Enne teise vatuse taskulampide valgel toimunud tulekahju stseeni oli üldmulje igav ning lohisev. Varjuteater oli küll silmale huvitav vaadata, aga see oli ka kõik.

Erinevalt kahe aasta tagusest etendusest oli seekord tekst kenasti kosta ka saali tagaotsa ja lavakujundus ei olnud rõhuvalt pealetükkiv. Üldse oli lavakujundus selle versiooni üks tugevamaid külgi.

Eelmise sajandi alguses kirjutatud teatritekst elab ja on ikka aktuaalne. Mõisad on küll kadunud, aga inimesed kipuvad tihti olema oma unistuste orjad praegugi. Nii raske on välja saada igapäeva rutiinist. Alati jääb veidike unelmatest puudu. Kui tihti kirume oma praegust elu ja lubame endale, kui hästi hakkame elama uues kohas. Reisimine on läinud lihtsamaks, aga väga kiiresti tüditakse uuest kohast ning nõiaring hakkab uuesti peale. Unistama peab, kuid tuleb üritada mitte jääda ainult unistama. Unistuste täitmiseks tuleb vaeva näha. Ning oma tegevuste kõrval tuleb näha kõrval olevaid inimesi.