Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (463) Rakvere Teater - ☞8 armastavat naist - (Vanemuise väike maja, 27.11.2017) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Robert Thomas
Žanr: komöödia
Näitlejad: Ines Aru (külalisena), Anne Veesaar (külalisena), Ülle Lichtfeldt, Marin Mägi-Efert, Silja Miks, Liisa Aibel, Helgi Annast, Eili Neuhaus
Tutvustus: See kõik on kui imeline muinasjutt: Elas kord mees, tubli ja hea mees. Mehe ümber keerles kaheksa naist. Naised tantsisid mehe ümber oma tavalist tantsu – elutantsu... Armastada, olla armastatud, saada armastatuks. Saada, saada, ainult midagi saada ja saavutada!?

Elu aga tahab elamist - elul on omad plaanid. Naer läbi pisarate võib raputada, hoiatada - halvatud tunnete, jõuetu mõtlemise ning loomuvastaseks muutunud elu eest.

Hinnang: Kuskil peas tuksus üsna kaua, et ma olen seda lavastust juba kuskil näinud. Veidi teiste näitlejatega ja võimalik, et teise nimega. Aga mida aeg edasi, seda hägusamaks see tunne läks. Pärast etendust uuesti Googeldades leidsin viite ERR arhiivile Pärnu teatri variandile samast etendusest aastast 1980. Täitsa võimalik, et olen seda varianti kunagi teleris poisikesepõlves vaadanud.

Laval kaheksa väga erinevas vanuses naist ja kogu jant käib ühe mehe, kes kordagi püünele ei saa. Ja ega tal sinna väga asja ei olekski, naised teevad nii vägeva mängu viimasele mängukorrale vaatamata, et iga mees kahvatuks nende kõrval.

Midagi oli lahti helikujundusega, see ei tahtnud kuidagi etendussega ühte sammu käia. Mitmel korral võtsid muusika sabast kinni ja tegid koomilisi liigutusi selle taustal, aga need muusikalised hetked tundusid ülepakutud ja asjasse mittepuutuvad. Vähemalt valgustajad suutsid viimase akordi kenasti tabada ning helikujunduse omamoodi päästa.

Omamoodi etenduse märgiks kujunes teiseks vaatuseks tõlkeribadele seisma jäänud hiirekursori kujutis. Justkui polekski tegelaskujud vangis üksikus kõrge müüri ja lumise metsaga piiratud idüllilises maakohas vaid kogu tegevust juhiks netikurjategijate salakaval pilk.

Lavakujundus oli tikkkontsade ja vanadele jalgadele päris paras katsumus. Kui esialgu tundus, et järsk kaldtee on ehitatud selleks, et Ines Aru saaks oma ratastooliga sealt alla sõita, siis tegelikkuses sai ta näidata, millilise kergusega ta sellest üles jalutab. Ning see kannapööre etenduse alguses lavale tulnud napsilembelise ratastooli aheldatud vanaproua käekäigus on erinevate keerdkäikude algus. Ikka ja jälle viiakse vaataja uutele (enamasti vääratele) mõtetele.

Kõik karrakterid olid paraja kiiksuga ning kõik osatäitjad mängisid suurteks. Kõik said särada ja teistel särada lasta. Üks väheseid lavatükke, kus ei ole ühtegi kõrvalosa, on vaid kaheksa peaosa.
Märkused: Väidetavalt viimane etendus. Kavalehed said igatahes enne etendust otsa.