Žanr: perfomance
Näitlejad: Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak
Tutvustus: See kelle südametunnistus on puhas, ei karda pimedust...
On jäänud veel mõned päevad. Päike teeb toa rõõmsamaks ja ma naeratan kui
aknast välja vaatan. See on minu pilt, minu maailmavaade. Ma näen üht
tänavat, mida ma olen näinud juba imikuna. Iga kord kui aknast välja vaatan,
mõtlen, et ma olen seal koos sinuga kõndinud. Ma olen selsamas asfaldil
seistes rohkem kui korra võitnud lahingu surmahirmu ja üksindusega. Ma
kõndisin piki kogu tänavat sinu kõrval, kuni kadusime halli betooni varju.
Öösiti ma karjun hirmust, sest ma kardan,, aga ei tea mida. Ilmselt pimedust.
Siis kaob mälugi. Ja ja koos sellega ka sina. Kui sa oled lõplikult läinud,
jääb minu kohale kummargile ainult külm kosmos. Ma ise ei tea seda. Kosmos,
kes huviga vaatab, kuidas ma oma viimastel hetkedel elust kinni hoian, sest
ma ei oska end lõdvaks lasta.Ta näeb mu ila ja kuuleb kuidas ma hirmust
nutan. Kosmos on minu kohal kummargil asja pärast, mitte kogemata. Tal on
lihtsalt nälg. Ta ootab, et saaks mu silmamunad ära süüa.
Hinnang: Saali lastakse 10 minutit enne etenduse algust. Kuna tegemsit on
draamafestifaliga, siis lastakse istuma ka mõned õnnelikud, kes varem
piletit ei saanud. Kohtade kättenäitamine on aeglane protsess. Seega
teatritegijate algsetele kavatsuste kiuste on võimalik veidi piiluda ja teha
ennustusi, mis toimuma hakkab. Ega palju ei näe, sest kõik mittevajalik on
pakitud musta kardina taha. Silma hakkab kiiresti see, et võimla lakke
(minagi olen selles saalis korvpalli mänginud) on paigutatud päris palju
valgusteid, kuid enamus neist on suunatud arvatavast mängupaigast eemale.
Kas jälle tükk, kus osa tegevust toimub publiku seljataga..
Lõpuks kustuvad prožektorid ja teevad seda oma kahekümneks minutiks.
Ääärepealse istujana näen, et minu kõrval publiku seljataga põrandal
helendavad väiksed kleepsud. Aga valgusmäng küünalde, tõrvikute ja muu elava
tulega käib iidse muinasjutu taustal algses kohas. Ei, ega igav ei ole -
näitlejad valges kõidavad publiku enda külge. Aga ikkagi kõik märgid
näitavad, et midagi veel võimsamat on tulemas.
Ja siis ta tuleb - kahel ekraanil pildishow koos masinliku tekstiga, mille
käigus pillutakse publik teise kohta ning varasemas koordinaadistikus
seljataga ilutseb kaasaegne köök. Valgust on ikka veel vähe. Aga nüüd
hakkavad näitlejad igapäevajuttu ajama suumikrofonidega. Tekstist kumab läbi
eneseiroonia, huumoristlik peegeldus Eesti teatrimaastikul toimuvale ning
kokkuvõte varem toimunule. Sõnamäng on kaasakiskuv, kehakeel huvitav.
Valgust tuleb juurde... Kahjuks ka ropendamisi.
Ning siis algab tõeline perfomance. Sõndadest selle kirjeldamiseks jääb
väheks. Seda peab nägema. Põlema pannakse ka võimsad strobod ning müriseb
vali muusika.
Sellega teatriefektid ei lõppe. Publik paigutub veel ühe korra ringi ning
jälgib vaatemängu 24 erineval arvutiekraanil. Selge, maailmalõpp hakkab
lähenema... Visuaalne haripunkt on juba saavutatud, aga ajuloputus jätkub.
Visuaalselt väga võimas etendus. Lavameistrid ja tehnikud on etenduse
Tartusse toomisega palju vaeva näinud. Suur aitäh neile selle eest.