Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (120) Vanemuine - ☞Kuidas kuningas kuu peale kippus - (Vanemuise suur maja, 23.03.2010) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Strisdanddolia Vai
Žaanr: lasteetendus
Näitlejad: Maarja Mitt, Markus Luik, Martin Kõiv, Ao Peep, Tanel Jonas, Janek Joost, Maarius Pärn, Karol Kuntsel
Tutvustus: "Kuidas kuningas kuu peale kippus" on vana Pärsia muinasjutu ainetel ning Joachim Knauthi samanimelisest näidendist inspireeritud uus lugu lastele ja noortele. Nii neile, kes lapsed olnud, kui neile, kes on praegu lapsed.

Vaadake. Ei ole ju mingi naljajutt, et meie kõigi emad ja isad olid kunagi ka ise väikesed lapsed. Lapsed, kellele meeldis mängida ja lugeda muinasjutte. Selge see, et kõigil jõuab ükskord kätte aeg olla ise ema, olla ise isa. Olla täiskasvanud. Üks päev ikka tuleb aeg ja siis oledki. Oledki täiskasvanud. Aga... Ega ükski laps siin maamuna peal kasva eal nii täis, et millelegi muule tema sees enam ruumi ei jätku. Ükski täiskasvanu pole nii täis kasvanud, et see laps tema sees lihtsalt ära haihtub. Ei haihtu loomulikult, täiskasvanud lihtsalt varjavad seda last enda sees. Sest muidu oleks maailm üleni üks suur liivakast, kus kõik jookseks liiva. See poleks nii hea. Selles loos otsustavad täiskasvanud loobuda sellest varjamisest ning ollagi lapsed ja minna muinasjutu sisse. Nad tahavad kahurikuulidega kosmosesse sõita, imetaburettidega lennata, maa all käia, kuu otsa ronida. Nad tahavad unistada.

Lavastuses kõlavad Peeter Volkonski viisistatud laulud Dagmar Normeti sõnadele, mis loodi aastal 1976 etendunud samanimelise telelavastuse jaoks. Need laulud on suur ja mõjus,, aga suuresti ainus ühisosa selle 1976. aasta telelavastusega.
Hinnang: Suurepärane õnnestumine. Tõsi muusika ei olnud minu maitse (ei ole meelde jäänud telelavastusest ega jäänud tänagi), aga muu oli kõik kenasti läbi mõeldud ja välja mängitud. Eks omajagu mängib rolli ka see, et olen enamuse oma elust olnud seotud kooliga ning laval toimuv eluliselt tuttav.

Laste ja näitlejate jaoks raske tükk, kuna väga palju tuli olla paigal ühes ja samas asendis. Aga visuaalselt mõjus hästi. Läbiv iva oli täiesti olemas.

Lõppustseen tuletas meelde ühe pildikese koolipõlvest. Meie emakeele õpetaja oli millegipärast otsustanud, et meie klassiga saab teatrit teha. Seepärast kulus üsna palju kirjanduse tunde näitemängude peale. Kord oli siis koduseks ülesandeks paari-kolme peale mängida katkendit Lutsu kevadest. Enne tunni algust teavitas klassi kõige suurem mürakaru, et tema on korrapidaja ja keegi ei tohi vahetunniks klassi jääda. Kuigi korrapidamine ja saalis jalutamine oli sellel ajal tavaline sündmus, siis see, et Rauno ja Bruno vabatahtlikult klassis korda pidama hakkavad tundus kahtlane. Peale tunnikella võttis Rauno meid kavala näoga vastu ja oli iseäranes kuri jooksjate ja mürajate suhtes. See, millega vahetunnis vaeva nähti tuli välja alles tunni keskel, kui Rauno vihase köstrina oma etüüdi lõpus ust paugutades lõpetas. Ukse kõrvale simpsile oli pandud seinaga sama karva vihik, mis ukse tõmbetuules krohvitükina maha lendas. Kuna vihikulehed olid kriidiseks tehtud, siis oli õpetaja ahhetus suur - niivõrd reaalne tundus, et sein ära lõhuti.