Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (120) Vanemuine - ☞Kuidas kuningas kuu peale kippus - (Vanemuise suur maja, 23.03.2010) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Strisdanddolia Vai
Žanr: lasteetendus
Näitlejad: Maarja Mitt, Markus Luik, Martin Kõiv, Ao Peep, Tanel Jonas, Janek Joost, Maarius Pärn, Karol Kuntsel
Tutvustus: "Kuidas kuningas kuu peale kippus" on vana Pärsia muinasjutu ainetel ning Joachim Knauthi samanimelisest näidendist inspireeritud uus lugu lastele ja noortele. Nii neile, kes lapsed olnud, kui neile, kes on praegu lapsed.

Vaadake. Ei ole ju mingi naljajutt, et meie kõigi emad ja isad olid kunagi ka ise väikesed lapsed. Lapsed, kellele meeldis mängida ja lugeda muinasjutte. Selge see, et kõigil jõuab ükskord kätte aeg olla ise ema, olla ise isa. Olla täiskasvanud. Üks päev ikka tuleb aeg ja siis oledki. Oledki täiskasvanud. Aga... Ega ükski laps siin maamuna peal kasva eal nii täis, et millelegi muule tema sees enam ruumi ei jätku. Ükski täiskasvanu pole nii täis kasvanud, et see laps tema sees lihtsalt ära haihtub. Ei haihtu loomulikult, täiskasvanud lihtsalt varjavad seda last enda sees. Sest muidu oleks maailm üleni üks suur liivakast, kus kõik jookseks liiva. See poleks nii hea. Selles loos otsustavad täiskasvanud loobuda sellest varjamisest ning ollagi lapsed ja minna muinasjutu sisse. Nad tahavad kahurikuulidega kosmosesse sõita, imetaburettidega lennata, maa all käia, kuu otsa ronida. Nad tahavad unistada.

Lavastuses kõlavad Peeter Volkonski viisistatud laulud Dagmar Normeti sõnadele, mis loodi aastal 1976 etendunud samanimelise telelavastuse jaoks. Need laulud on suur ja mõjus,, aga suuresti ainus ühisosa selle 1976. aasta telelavastusega.
Hinnang: Suurepärane õnnestumine. Tõsi muusika ei olnud minu maitse (ei ole meelde jäänud telelavastusest ega jäänud tänagi), aga muu oli kõik kenasti läbi mõeldud ja välja mängitud. Eks omajagu mängib rolli ka see, et olen enamuse oma elust olnud seotud kooliga ning laval toimuv eluliselt tuttav.

Laste ja näitlejate jaoks raske tükk, kuna väga palju tuli olla paigal ühes ja samas asendis. Aga visuaalselt mõjus hästi. Läbiv iva oli täiesti olemas.

Lõppustseen tuletas meelde ühe pildikese koolipõlvest. Meie emakeele õpetaja oli millegipärast otsustanud, et meie klassiga saab teatrit teha. Seepärast kulus üsna palju kirjanduse tunde näitemängude peale. Kord oli siis koduseks ülesandeks paari-kolme peale mängida katkendit Lutsu kevadest. Enne tunni algust teavitas klassi kõige suurem mürakaru, et tema on korrapidaja ja keegi ei tohi vahetunniks klassi jääda. Kuigi korrapidamine ja saalis jalutamine oli sellel ajal tavaline sündmus, siis see, et Rauno ja Bruno vabatahtlikult klassis korda pidama hakkavad tundus kahtlane. Peale tunnikella võttis Rauno meid kavala näoga vastu ja oli iseäranes kuri jooksjate ja mürajate suhtes. See, millega vahetunnis vaeva nähti tuli välja alles tunni keskel, kui Rauno vihase köstrina oma etüüdi lõpus ust paugutades lõpetas. Ukse kõrvale simpsile oli pandud seinaga sama karva vihik, mis ukse tõmbetuules krohvitükina maha lendas. Kuna vihikulehed olid kriidiseks tehtud, siis oli õpetaja ahhetus suur - niivõrd reaalne tundus, et sein ära lõhuti.