Autor(id): Strisdanddolia Vai
Žanr: lasteetendus
Näitlejad: Maarja Mitt, Markus Luik, Martin Kõiv, Ao Peep, Tanel Jonas, Janek Joost, Maarius Pärn, Karol Kuntsel
Tutvustus: "Kuidas kuningas kuu peale kippus" on vana Pärsia
muinasjutu ainetel ning Joachim Knauthi samanimelisest
näidendist inspireeritud uus lugu lastele ja noortele. Nii
neile, kes lapsed olnud, kui neile, kes on praegu lapsed.
Vaadake. Ei ole ju mingi naljajutt, et meie kõigi emad ja
isad olid kunagi ka ise väikesed lapsed. Lapsed, kellele
meeldis mängida ja lugeda muinasjutte. Selge see, et kõigil
jõuab ükskord kätte aeg olla ise ema, olla ise isa. Olla
täiskasvanud. Üks päev ikka tuleb aeg ja siis oledki. Oledki
täiskasvanud. Aga... Ega ükski laps siin maamuna peal kasva
eal nii täis, et millelegi muule tema sees enam ruumi ei
jätku. Ükski täiskasvanu pole nii täis kasvanud, et see laps
tema sees lihtsalt ära haihtub. Ei haihtu loomulikult,
täiskasvanud lihtsalt varjavad seda last enda sees. Sest
muidu oleks maailm üleni üks suur liivakast, kus kõik
jookseks liiva. See poleks nii hea. Selles loos otsustavad
täiskasvanud loobuda sellest varjamisest ning ollagi lapsed
ja minna muinasjutu sisse. Nad tahavad kahurikuulidega
kosmosesse sõita, imetaburettidega lennata, maa all käia,
kuu otsa ronida. Nad tahavad unistada.
Lavastuses kõlavad Peeter Volkonski viisistatud laulud
Dagmar Normeti sõnadele, mis loodi aastal 1976 etendunud
samanimelise telelavastuse jaoks. Need laulud on suur ja
mõjus,, aga suuresti ainus ühisosa selle 1976. aasta
telelavastusega.
Hinnang: Suurepärane õnnestumine. Tõsi muusika ei olnud minu
maitse (ei ole meelde jäänud telelavastusest ega jäänud
tänagi), aga muu oli kõik kenasti läbi mõeldud ja välja
mängitud. Eks omajagu mängib rolli ka see, et olen enamuse
oma elust olnud seotud kooliga ning laval toimuv eluliselt
tuttav.
Laste ja näitlejate jaoks raske tükk, kuna väga palju tuli
olla paigal ühes ja samas asendis. Aga visuaalselt mõjus
hästi. Läbiv iva oli täiesti olemas.
Lõppustseen tuletas meelde ühe pildikese koolipõlvest. Meie
emakeele õpetaja oli millegipärast otsustanud, et meie
klassiga saab teatrit teha. Seepärast kulus üsna palju
kirjanduse tunde näitemängude peale. Kord oli siis koduseks
ülesandeks paari-kolme peale mängida katkendit Lutsu
kevadest. Enne tunni algust teavitas klassi kõige suurem
mürakaru, et tema on korrapidaja ja keegi ei tohi
vahetunniks klassi jääda. Kuigi korrapidamine ja saalis
jalutamine oli sellel ajal tavaline sündmus, siis see, et
Rauno ja Bruno vabatahtlikult klassis korda pidama hakkavad
tundus kahtlane. Peale tunnikella võttis Rauno meid kavala
näoga vastu ja oli iseäranes kuri jooksjate ja mürajate
suhtes. See, millega vahetunnis vaeva nähti tuli välja
alles tunni keskel, kui Rauno vihase köstrina oma etüüdi
lõpus ust paugutades lõpetas. Ukse kõrvale simpsile oli
pandud seinaga sama karva vihik, mis ukse tõmbetuules
krohvitükina maha lendas. Kuna vihikulehed olid kriidiseks
tehtud, siis oli õpetaja ahhetus suur - niivõrd reaalne
tundus, et sein ära lõhuti.