Autor(id): M. Heinsaar, D. Harms
Žanr: draama
Näitlejad: Richard Naar, Kaarel Targo, Lennart Peep, Enor Niinemägi, Mehis Pihla, Ingel Terasmees, Katrin Kalma, Kadi Suitslepp, Peeter Piiri, Liisu Krass, Adeele Sepp
Tutvustus: Venemaa. Leningrad. 1920.–30. aastad. Noored luuletajad ja
kunstnikud loovad Reaalse Kunsti Ühingu (OBERIU). Nad otsivad uut,
kaasaaegset luulekeelt. Nende väljapaistvaim liige on luuletaja,
mustkunstnik, filosoof, maag ja helikunstnik Daniil Harms (1905 – 1942).
Tragikoomiline etendus räägib, kuidas andekas, kuid mõttetusse aega elama
sattunud Looja peab lootusetut võitlust kirjastajate, lugejate, naiste,
nälja, iseenda loomingulise kriisi, hetketrendide ning valitsevate oludega,
NKVDga ja lõpuks Peremehe endaga. Tema sõber A. Vvedenski on öelnud: "Harms
ei loo kunsti, vaid on ise kunst".
Etendus on kahevaatuseline ja selle on kirjutanud Harmsi päevikute,
kirjavahetuse ja vestete põhjal Mehis Heinsaar. Lavastanud ja muusikalise
kujunduse teinud teatri kunstiline juht Kalev Kudu.
Kunstnik on Kristina Viin. Daniil Harmsi osas Richard Naar; kokku osaleb
etenduses 11 üliõpilasteatri näitlejat.
Hinnang: Üksteist näitlejat (21 rolli), kaks tehnilist töötajat ühelt poolt
ning 16 vaatajat (neist vähemalt 4 näitlejate otsesed sugulased või
tuttavad, umbes 10 aastane poisike, ning üks magav meesterahvas)
teiselt poolt. Kolm tundi väga tõsist teksti ja tegevust. Võib-olla liigagi
tõsist. Ainus tõsiselt naljakas koht on vaheajal, kui seesama
kümneaastane jõnglane küsib mitu korda täiesti siiralt "Mikks me siia tagasi
tulime?". Publik naerab, tundus et kulissidegi taga saadi näeod
naeruseks.
Mehed võtsid asja väga tõsiselt. Naised jäid vanaeitede rollidega
ebausutavaks. Samas oli nauditav Paan-Fagoti ja Ingel Sonja dialoog. Väga
osavalt loodi õhustik, et alati kuulab sind keegi kuskil pealt. Üha jälle ja
jälle avastasid kuskilt tegevust kaalutleva rahuga jälgiva kõrvaltegelase.
Aegajalt lausa laval.
Veidi jäi kummitama lavastuse algul ja käigus välja lubatud tähtedesadu.
Tõsi pikaleveninud lõpus langes palju erinevaid "tähti" suure kära ja müra
saatel. Aga see oli koht, kus valgus ei aidanud kujundile kaasa.
Omapärane tanstsuseade filosoofiliste tekstide sekka oli päris värskendav ja
nauditav. Kuigi lavapinda oleks võinud veidi paremini ära kasutada. Nüüd
kippus liikumine liialt takerduma voodi otsa. Aga kindlasti leidub sellele
mõni hea seletus, miks just nii.
Märkused: Üks kord ka nõus Postimehe arvustusega - noormehi väga kiita ei tohiks, järsku rikub veel ära, aga tegu on
tõenäoliselt parima etendusega, mis senimaani etendunud.