Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (569) Lendteater - ☞Kummitused - (Lendteater, 11.11.2019) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Hendrik Ibsen
Žanr: draama
Näitlejad: Peeter Jürgens (Ugala), Airé Pajur, Aare Sepp, Mikk Sügis, Kaidi Koppel
Tutvustus: Meis kõigis on lapsepõlvest ja vanematelt pärit arusaamu ja uskumusi, mis meid kammitsevad. Ehk ka neelavad elurõõmu, kui me ei suuda neist vabaneda? Pidevalt meenutame möödunud mälestusi, langeme samadesse mõttemustritesse ja avastame end olevat sarnastest olukordadest – justkui meie enda valikud kummitaks meid. Milline on pääsetee?
Hinnang: Nutikalt lihtne lavakujundus. Viis kontoritooli, mille seljatugede külge on kinnitatud uksed. Ühelt poolt valged, teiselt poolt mustad valge aknaga. Tahaplaanile veidi sinist valgust ning ongi intrigeeriv mängupaik valmis. Nii õdus, kui õudust tekitav.

Suurim aktsent pandi helikujundusele. Edvard Griegi muusika kostis nii üksi, näitlejate taustaks kui ka üle näitlejate. Mõned üleminekud olid vast veidi järsud ning üldine helifoon oli väikse saali jaoks liialt kõrge nii, et näitlejad kippusid karjuma. Idee iseenesest oli hea. Klassiklasise muusika võhikuna pean küll tunnistama, et kõikide kasutatud palade nimesid ei tea. Eriti jäi kõrvu teos, mis meenutas Modest Mussorgski pilte näituselt.

Omapärane leid oli ka see, et näitlejad tutvustasid alguses oma rolli. Kas publik oskas seda ka ära kasutada jääb nende otsustada. Aga mulle päris meeldis.

Kõige tugevamaks küljeks jäi siiski Ibseni tekst ning lavastaja adaptsioon. Liikumist on vähe, aga erinevaid kummitusi ja riukaid on tekstis peidus piisavalt. Ning sisu kõnetab praegugi.