Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (541) Seasaare teater - ☞Kui kõlab koputus - (Seasaare teater, 03.05.2019) ♥♥♥♥♥

Autor(id): Janno Puusepp
Žanr: komöödia
Näitlejad: Jaanus Kukk, Reet Raudsepp, Kristjan Kaarjärv, Mari Lember, Ane Purgas, Agu Lall
Tutvustus: Puudub
Hinnang: Kui ei oleks teadnud, et tegemist on Janno kirjatööga oleks võinud vabalt arvata, et olen juhtunud Ray Cooney või Neil Simoni näidendi peale. Loodan, et Janno ei solvu selle võrdluse peale. Paljudele sellist tüüpi komöödia ei meeldi, minule aga küll. Kindlasti ei ole tegemist plagiaadiga, lihtsalt lõpuks on leidnud autor, kes suudab neile kahele väga tihedalt kandadele astuda. West Endi või Broadway täissaalideni jääb veel muidugi pikk tee minna, sest sealne publik otsib ennekõike kuulsaid nimesid.

Kui mainitud näitekirjanikud viisid enamasti oma tegevuse hotelli luksusliku sviiti, maamõisasse või paljude magamistubadega korterisse, siis Janno paigutab kogu tegevuse ühte väiksesse arstikabinetti. Ning kogu intiimsus, tüdimus, tööväsimus, romantika, pugejalikkus, vabanduste otsimine ja hullumeelsus mahub koos hoogsa huumoriga siia ruumi ära. Väga hästi tehtud.

Ning näitlejad võiksid vabalt mängida West Endi väiksematel lavadel. Ju nad saaksid hakkama ka suuremal laval, aga siis kaoks ära lavastuse intiimsus. Eriti hea mulje jätsid mulle seekord Agu Lalli mängitud endisest sepast pensionär Lembit, Ane Purgase kehastatud rohkesõnaline Gertude-Lisalota. Kui nemad laval olid, siis juhtus kindlasti midagi huvitavat. Lembitu rõõmsameelsus ja sisemine rahu tekitab tunde, et kõigil võiks elus nii hästi minna. Jonno oli Lembitu suule seadnud üsna mitmed vananevad sõnad (näiteks väljanäitus), mis rikastasid lavastust. Gertude-Lisalota jutuvada ajas omamoodi hulluks, aga õnneks peatas Jaanus Kuke mängitud Veeliks selle väga osavalt ära.

Valguskujunduse juures jäi kriipima see, et punane valgus tõi varjust välja asjaolu, et kapi tagumine sein on lahti. Selge see, et ta lahti pidi olema, muidu oleks mitmed trikid tegemata jäänud. Lihtsalt, ehk võinuks valgus seda väiksest saladust peita. Aga muidu väga õnnestunud kombinatsioon sinisest ja punasest valgusest.

Pessimistlikule lõpulausele "Nüüd enam hullemaks minna ei saa" vaidleks optimistlikult vastu. Kunagi ei ole nii hull, et enam hullemaks minna ei saa. Samas on alati olemas ka võimalus, et läheb paremaks. Ning optimistina loodan, et tegemist ei olnud päris dokumentaalnäidendiga. Holukord meditsiinis on halb, aga loodetavasti ikka mitte niisugune nagu lavalaudadelt paistis.
Märkused: Teine esietendus