Autor(id): Andrus Kivirähk A. H. Tammsaare ainetel
Žanr: draama
Näitlejad: Saara Nüganen, Märt Avandi, Ott Raidmets, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Kadri Rämmeld, Ago Anderson
Tutvustus: "Andrus Kivirähki uus näidend Anton Hansen Tammsaare romaani ainetel
puudutas mind väga. Kui ma esitan endale küsimuse miks, vastan nõnda:
Kivirähk on Tammsaare teose vormi muutes teravdanud välja midagi
tänasele eesti inimesele väga iseloomulikku. See iseloomulik väärt
loomuomadus on edasipüüdmine. Loo peategelane Irma on edasipüüdlik
neiu, kes on unistuste nimel ka ohvriteks valmis. Tema püüab edasi
kasvõi armastuse kaotuse hinnaga. Aga kuidas elada, kui armastus on kaotsi
läinud? Seepärast tundub mulle, et eelkõige on see lugu unelmaist, kuigi
mängus on ka klatš, kätš ja roim. Aga mäng käibki elu või surma
peale."
Lavastaja Aare Toikka
Irma Vainu on üheksateistkümnendat eluaastat käiv neiu, kelle ees on
lahti kogu maailm. Ta on äsja oma kodualevikus gümnaasiumi lõpetanud ja
nii head lõputunnistust kui temal polnud mitte kellelgi. Nii hea
lõputunnistusega inimese ees peab maailm lahti olema, isegi kui ta ema on
vaid vaene popsieit, usub Irma. Sellise lõputunnistusega võib sõita
kasvõi Inglismaale või minna linna kursustele, õppida ja saada haritud
naiseks.
Ja just seda Irma teha kavatsebki, kuigi Kalmu Eedi pakub talle oma südant
ja roose ja lubab teda kasvõi mitu aastat oodata. Aga Irma ei ole nagu
teised tüdrukud, kes muust ei mõtle kui poistest ja armastusest ja on
kanges mehelemineku valus. Nemad muidugi ehiks end roosidega, paneks neid
rinda just südame juurde, aga nendel polnud ka sugugi nii head
lõputunnistust kui Irmal. Irmal pole tarvis roose ega armastust, temal on
hoopis teine tee!
Nii lähebki üheksateistkümnendat eluaastat käiv Irma Vainu linna ja
kohtub seal Rudolf Ikkaga.
Hinnang: Vaadanud ära tänase etenduse saan ma küll aru, miks see lavastus on aasta lõpuni välja müüdud. Hea algmaterjal ning veel
paremad näitlejatööd. Reklaamplakatil särab Märt Avandi kahe kena naisterahva vahel. Laval teeb ta kõik hästi, aga naised mängivad
ta mängleva kergusega üle. Eriti hea rolli teeb Saara Nüganen. Alguses kiirgab teda lapseliku naiivset enesekindlust lõputunnistuse
väest teda elus paremale oksale viia ning lõpus küpset naist, kes on kogenud, et heade hinnetega diplomist või kenast väljanägemisest ei piisa
elust pisareta läbimiseks.
Omamoodi huvitav roll on ka Ago Andersonil. Sooneutraalne kojainimene on väga mitmetahuline tegelane. Ühelt poolt eemaletõukav, teisalt naljakas, samas
tõsine ning kaastunnet tekitav.
Veidi keeruline oli harjuda lavakujundusega. Simultaanlava stiilis oli korraga nähtaval mitu erinevat asukohta. Näitlejad aga kippusid olema pidevalt sellest
ruumist väljaspool. Nii olid üleminekud ühest tegevuspaigast kiired ja kohati segadust tekitavad. Kas ollakse Rudolfi korteris, Irma tädi või hoopis Madam Polli
juures. Pidev lavatoss tekitas küll ahjuküttega majade meeleolu kuid kippus ka vaadet hägustama ning sünget meeleolu tekitama.
Valguskujundus oli küll minimalistlik, kuid siiski erinevaid vimkasid täis. Üldisse udusse kuvatud erineva kujuga värvilaigud andsid lavale sügavust. Sinine taust koos
kuuse ja jõululaulude koori tõrvikutega meeldis mulle väga. Kuuse põletamise effekt ei tulnud täna kõige paremini välja aga usun, et kodusaalis võis seegi
võimas olla. Pralle punases ruumis kajastas väga hästi ohtu, mis sellele järgneda võib.
Alguse ja lõpu video ei kõnetanud mind. Keegi võiks lahti seletada, mida ma seal nägin ning miks autor või lavastaja pidas nii oluliseks sõna "ritsikas" kordamist
läbi kogu lavastuse. On see siis varajane ettekuulutus või tagantjärele meenutus ajast mil armastus oli veel magus kui mesi.