Autor(id): Silvia Rannamaa
Žaanr: muusikaline suveetendus
Näitlejad: Leila Säälik, Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Külliki Saldre (Vanemuine), Riho Kütsar (Vanemuine), Ella Cecilia Claesson, Robin Haga, Laure Kiivit, Marie Kiivit, Emily Susanna Knotts, Mairo Libba, Hella Niitra, Maarja-Liis Nurja, Karl Kristjan Puusepp, Sandra Reigo, Stella Seim, Kärt Tõnissaar, Maaria Õun
Tutvustus:
Emajõe Suveteater tõi oma 23. hooajal lavale tõelise tuhkatriinuloo.
Muusikaline suvelavastus „Kadri“ tähistas Silvia Rannamaa ajatu
väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise
60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva. Sooja huumori,
erakordsete sündmuste ja tabavate karakteritega „Kadri“ etendub ka sel
suvel Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise
hoonekompleksi pargis.
Teismeline Kadri otsib väljapääsu alaväärsusest, kiusamisest,
kehvadest oludest ning igatseb oma kaotatud vanemate armastust ja
hoolitsust. „Kadri“ on lugu eneseleidmisest, muutumisest inetust
pardipojast unistuste luigeks, hallist hiirekesest printsessiks.
Põlvkonnad - sõjajärgne ja stagnatsiooniaegne, võitjate ja
lumehelbekeste, X, Y ja Z - kõik nad vahetuvad, kuid noore inimese
armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured,
võidud ning kaotused on ikka endised. „Kadri“ on kauneim näide
sellest, et „naerata ometi, ja maailm naeratab sulle vastu“.
„Kadri“ lavastas Andres Dvinjaninov.
„Kadri“ on dramatiseerinud ja suvelava jaoks kohandanud tunnustatud
lastekirjanik ja stsenarist Aidi Vallik.
Hinnang: Mõnus õhtu vahtrate ja õitsemist lõpetavate pärnade all. Suured puud
on teatritegijate terrorile vastu pidanud ja tasakesi ka oma võimu
näitama hakanud. Aga eks kunst nõuabki ohvreid. Sellel korral siis
tüvesse paigutatud keermestatud kruvid valguspargi üleval hoidmiseks.
Õnneks ei ole käärid läinud jõudu koguva oksa külge, mis tasapidi
hakkab varjama ukse kohale lavastuse tarvis paigutatud nostalgilist poe
silti.
Park on mõnus. Tavaliselt sellesse majja teatrit vaatama tulles olen
sisenenud teiselt poolt ning seetõttu on väga huvitav linnamaastik
nägemata jäänud. Kas üldse Tartus on teist nii kapitaalset puumaja (loe
puu otsa ehitatud maja)? Kui pimedad me ikka ümbruse suhtes oleme.
Ja kahjuks oleme sama pimedad ka laste suhtes, kes meid ümbritsevad.
Täiskasvanud ei pane kiusamist tähele või ei oska sellega midagi peale
hakata ning teevad pahatihti asja veel hullemaks. Laste vahel tekkivad
täiesti pisikestest asjades väga suured barjäärid, mille ületamine
näib võimatu. Meie sisse koguneb viha, mis toob endaga kaasa vaid
pahandust ja arusaamatusi. Nii võibki tagantjärgi tarkusena leida, et
kuri õpetaja või vanaema oli tegelikult väga hella südamega ning
pätipoiss ei pea selleks jääma elu lõpuni.
Omamoodi vürtsi lisas etendusele puukoorem, mis naabrusesse maha kallati.
Tekitas elevust, mida teistel etendustel polnud. Kolistamist oli päris
tükiks ajaks, aga hiljem ei paistnudki see koorem nii väga suurena. Kui
iga teatrikülastaja oleks riita pannud kaks-kolm halgu olekski töö
tehtud saanud.
Helipult oli paigutatud kinnise kastiga haagise sisse. See vast on ka
põhjuseks, miks helimees heliefektid veidi üle võimendas - tema ju ei
kuulnud oma kasti sisse. Kohad, kus ta julges heli maha keerata tulid
palju paremini välja. Natuke läksid balansist ära ka kõne ja laulu
helinivood. See võimaldas tekitada küsimuse, kas lauldi ikka otse või
tuli kõik lindilt. Kui saaks kindel olla, et kõik toimus otse, paneks
ühe tärni juurde. Samas, kui tuli lindilt, siis las tuli. Vabas õhus nii
kirju seltskonnaga võib see olla ainuõige otsus.
Rahvastepalli kehakeelne variant oli päris kaval lüke. Mõni õnnelik
püüdmine või kiirelt üle peade viskamine oleks võinud juures olla, aga
selline pool aegluubis tegevus oli nauditav. Noored said hästi hakkama ka
tantsunumbritega ning jalgrattaga sõitmisega.
Märkused: Aitäh sünnipäevakingituse eest.