Autor(id): Silvia Rannamaa

Žanr: muusikaline suveetendus

Näitlejad: Leila Säälik, Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Külliki Saldre (Vanemuine), Riho Kütsar (Vanemuine), Ella Cecilia Claesson, Robin Haga, Laure Kiivit, Marie Kiivit, Emily Susanna Knotts, Mairo Libba, Hella Niitra, Maarja-Liis Nurja, Karl Kristjan Puusepp, Sandra Reigo, Stella Seim, Kärt Tõnissaar, Maaria Õun

Tutvustus: Emajõe Suveteater tõi oma 23. hooajal lavale tõelise tuhkatriinuloo. Muusikaline suvelavastus „Kadri“ tähistas Silvia Rannamaa ajatu väärtusega, paljusid põlvkondi vaimustanud noortejutustuse esmailmumise 60. aastapäeva ja kirjaniku 101. sünniaastapäeva. Sooja huumori, erakordsete sündmuste ja tabavate karakteritega „Kadri“ etendub ka sel suvel Tartus, Staadioni tänav 48, 1878. aastal ehitatud ajaloolise hoonekompleksi pargis.

Teismeline Kadri otsib väljapääsu alaväärsusest, kiusamisest, kehvadest oludest ning igatseb oma kaotatud vanemate armastust ja hoolitsust. „Kadri“ on lugu eneseleidmisest, muutumisest inetust pardipojast unistuste luigeks, hallist hiirekesest printsessiks. Põlvkonnad - sõjajärgne ja stagnatsiooniaegne, võitjate ja lumehelbekeste, X, Y ja Z - kõik nad vahetuvad, kuid noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka endised. „Kadri“ on kauneim näide sellest, et „naerata ometi, ja maailm naeratab sulle vastu“.

„Kadri“ lavastas Andres Dvinjaninov.

„Kadri“ on dramatiseerinud ja suvelava jaoks kohandanud tunnustatud lastekirjanik ja stsenarist Aidi Vallik.

Hinnang: Mõnus õhtu vahtrate ja õitsemist lõpetavate pärnade all. Suured puud on teatritegijate terrorile vastu pidanud ja tasakesi ka oma võimu näitama hakanud. Aga eks kunst nõuabki ohvreid. Sellel korral siis tüvesse paigutatud keermestatud kruvid valguspargi üleval hoidmiseks. Õnneks ei ole käärid läinud jõudu koguva oksa külge, mis tasapidi hakkab varjama ukse kohale lavastuse tarvis paigutatud nostalgilist poe silti.

Park on mõnus. Tavaliselt sellesse majja teatrit vaatama tulles olen sisenenud teiselt poolt ning seetõttu on väga huvitav linnamaastik nägemata jäänud. Kas üldse Tartus on teist nii kapitaalset puumaja (loe puu otsa ehitatud maja)? Kui pimedad me ikka ümbruse suhtes oleme.

Ja kahjuks oleme sama pimedad ka laste suhtes, kes meid ümbritsevad. Täiskasvanud ei pane kiusamist tähele või ei oska sellega midagi peale hakata ning teevad pahatihti asja veel hullemaks. Laste vahel tekkivad täiesti pisikestest asjades väga suured barjäärid, mille ületamine näib võimatu. Meie sisse koguneb viha, mis toob endaga kaasa vaid pahandust ja arusaamatusi. Nii võibki tagantjärgi tarkusena leida, et kuri õpetaja või vanaema oli tegelikult väga hella südamega ning pätipoiss ei pea selleks jääma elu lõpuni.

Omamoodi vürtsi lisas etendusele puukoorem, mis naabrusesse maha kallati. Tekitas elevust, mida teistel etendustel polnud. Kolistamist oli päris tükiks ajaks, aga hiljem ei paistnudki see koorem nii väga suurena. Kui iga teatrikülastaja oleks riita pannud kaks-kolm halgu olekski töö tehtud saanud.

Helipult oli paigutatud kinnise kastiga haagise sisse. See vast on ka põhjuseks, miks helimees heliefektid veidi üle võimendas - tema ju ei kuulnud oma kasti sisse. Kohad, kus ta julges heli maha keerata tulid palju paremini välja. Natuke läksid balansist ära ka kõne ja laulu helinivood. See võimaldas tekitada küsimuse, kas lauldi ikka otse või tuli kõik lindilt. Kui saaks kindel olla, et kõik toimus otse, paneks ühe tärni juurde. Samas, kui tuli lindilt, siis las tuli. Vabas õhus nii kirju seltskonnaga võib see olla ainuõige otsus.

Rahvastepalli kehakeelne variant oli päris kaval lüke. Mõni õnnelik püüdmine või kiirelt üle peade viskamine oleks võinud juures olla, aga selline pool aegluubis tegevus oli nauditav. Noored said hästi hakkama ka tantsunumbritega ning jalgrattaga sõitmisega.

Märkused: Aitäh sünnipäevakingituse eest.