Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (223) Tartu Uus Teater - ☞Vanemuise biitlid - (Tartu Uus Teater, 03.09.2012) ♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu
Žanr: draama
Näitlejad: Maarja Jakobson, Maarja Mitt (Vanemuine), Nero Urke, Helgur Rosenthal
Tutvustus: Teatriuuendus nõukogude Tartus on ilmselt kõige mütologiseeritum periood eesti teatris. Lavastus "Vanemuise biitlid” olemasolevale uut infot juurde ei lisa, küll, aga viskab tõed, valed ja kuulujutud võrdsete lähteandmetena ühte patta. Tulemuseks on mänguline teatriuurimus, kus on olemas nii teatrist jutustava lavastuse tundemärgid (ümberriietumised, tagaajamised, partnerivahetused, ekstaas, esoteerika jm), kui ka teadusliku uurimuse tunnused (eri vaatenurgad, tsitaadid, meetodid, range ülesehitus jm). Küsimus oli selles, kuidas jääda teatrimasinavärgis ellu ning mitte kaotada oma elusamust. Ja see küsimus ei ole mitte kuhugi kadunud.
Hinnang: Kas tõesti juba festivalist väsinud? Etenduse tempo oli nii aeglane, et sünkroontõlke sumina saatel kippus uni vägisi peale. Publiku poodium, millel Naiste maailma vaadates ei pannud kolme tunni jooksul tähelegi, tundus täna nii ebamugavalt kõva ja lihaseid väsitav.

Etenduse suurim pluss oli helikujundus. Nostalgilised lood, mis juba osalt unustusehõlma vajunud. Pärliks oli Rein Marani loodushõnguline tekst tearimaailmast.

Ribikardinate ja valgustusega suudeti üles ehitada väga huvitav teatriruum mida isegi 18 tooli ei suutnud purustada. Tõsi nagu juba enne etendust hoiatati toimus tegevus publikule liialt lähedal ja madalal, seega jäid paljud detailid nägemata.

Ümberriietumistega mindi liiale. Enda arust tulin teatrietendust jälgima, mitte moeetenduse telgitagustesse. Andis küll võimaluse ühte lugu mitu korda erineva emotsiooniga kuulata, aga ega see nüüd nii hea lugu ka ei olnud.