Autor(id): Franz Xaver Kroetz
Näitlejad: Oleg Želudkov, Piret Kuub, Dljara Jakovleva, Sven Paulus, Richard Naar, Suzanna Golovko, Juri Seredenko, Peeter Piiri
Tutvustus: Kujutage endale ette olukorda, kus kaks inimest, mees ja naine on
sattunud kokku elama, erilist armastust nende vahel, aga pole. Kaks aastat on
koos oldud, tuleks juba ammu lahku minna, kumbki, aga ei suuda sellest isegi
mitte mõtelda, veel vähem ära teha. Ja nii nad vaikselt edasi elavad.
Mees käib tehases tööl laialivedajana, naine on müügiosakonnas. Nad justkui
räägivad omavahel õhtuti peale tööd, vaatavad justkui koos telekat, teevad
justkui seksi. Neil on ühine tutvusringkond, kellele püüdlikult üritatatakse
jätta head muljet. Nad justkui unistavad koos mingitest ühistest asjadest,
selle välise koore all lõõmab mõlemas üha süvenev rahulolematus. Kumbki
inimene pole oma olukorraga rahul,, aga kumbki ei suuda midagi ette ka võtta.
Taolises pingelises suluseisus toimub järsk sündmus – naine jääb
lapseootele.
Austria kirjaniku Frantz Xaver Kroetzi 70-ndate aaste alguses kirjutatud
näidendi „Ülem-Austria” põhjal valminud lavastuse keskseteks mõisteteks ongi
nihestatus, rahulolematus ja ebakõlalisus. Nihestatuse tunnet peab süvendama
asjaolu, et näidendi peategelased on laval asetatud keset filmivõtteid.
Näitlejad ütlevad oma teksti, kaamera salvestab nende näoilmeid, mida
vaataja saab kohapeal ka näha. Teleriekraanil nähtavat filmireaalsust lõhub
laval toimuv filmimisereaalsus.
Tekkiv võõritusmoment resoneerub lavastuse kesksete märksõnadega ja
näitlejate vahel valitseva psühholoogilise pingega.
Kroetzi teksti on ka varem eesti keeles lavastatatud, kuid kui eelnevad
lavastused rõhusid pigem olmelisusele ja sotsiaalsusele, siis praegu on
suund pigem psühholoogilisusele ja esteetilise vormi abstraheerimisele.
Hinnang: Lumesadumängis väikse vimka ja seetõttu täiiesti ootamatult leidsin
pool tundi enne Vilde teatri esietendust Pepleri 27 saalis dilemma ees, kuhu
istuda. Kas läbimatu kivimüür jääb või kaob. Kahel pool paiknevad
televiisorid tuletasid meelde Londonis nähtud etendust Avenue Q, kus
tagumiste ridade jaoks olid paigaldatud televiisorid selleks, et näha
tegevust nurga taga. Aga seda, mis tegelikult toimuma hakkab oli raske ära
arvata.
Seega, kuhu siis seekord teatri asemel sattusin? Pariisi tänava kohvikusse,
kuna prantsusepärased viisid täitsid peaaegu kogu saalis veedetud aja. Või
filmivõtetele?
Teine Vilde teatri lavastus, kus keegi räägib (seekord siis mees ja naine)
ning ülejäänud on enamuse aja vait (tõsi seekord täideti vahepausid nende
venekeelse tekstiga), aga samas on olulisem taustajõudude tegevus kui
peategelaste jutt. Kui lõigata tükist peategelased välja nagu kaameramees
seda teha püüdis, siis jääb alles üks üsna tavaline kahe korterinaabri
igapäeluelu. Aga kõrvalt tulid detailid, mis teevad etenduse huvitavaks.
Pea katmematu muusika muutus mõnes kohas häirivaks, aga üldiselt oli ta hästi
tasakaalus laval toimuvaga ja ei matnud enda alla teksti.
Tehniliselt arvestades publiku hulka oleks võinud esimene pingirida kaugemal
või siis televiisorid kõrgemal olla. Natuke keeruliseks kujunes tervikpildi
saamine. Vaheajaks oleks võinud lisavalguse maha võtta ning klapp pidanuks
antud fookuskauguselt väikem olema, aga muidu kõik kenasti paigas.
Kui peaksin valima parima näiitleja, siis minu hääle saaks neiu punase
nokamütsiga. Kahjuks rollijaotustega kavalehte ei jagatud ning teatri
kodulehel poolte osalejate kohta info puudub, seega nime peab küsima
kellegilt teiselt.
Märkused: Esietendus