Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (218) Projekt - ☞Kraavihallid - (Luke mõisapark, 30.06.2012) ♥♥♥♥

Autor(id): Enn Vaigur
Žanr: sõnalavastus
Näitlejad: Taisto Noor, Marek Kõbu, Janno Puusepp, Oleg Želudkov, Janar Vikat, Karl Bussov, Haldur Ivask, Harri Kallas, Imbi Ülper, Anneli Vikat, Siiri Koodres, Silja Viljak, Monika Mežin, Liis Jaamets
Tutvustus: Enn Vaiguri "Kraavihallid ehk Pariisi linnas Londonis ehk kui nüüd ka mehele ei saa, siis ei saa saamagi" on üks väga naljakas ja lustakas rahvatükk lauludega kahes vaatuses.

Sellel suvel mängitakse Luke mõisapargis Tartumaal Enn Vaiguri kõige tuntumat ja populaarsemat näitemängu "Kraavihallid ehk Pariisi linnas Londonis." Eelmise sajandi 70-ndatel aastatel mängis teater Vanemuine selle lustaka tüki kuulsaks pealkirja all "Külavahelaulud".

Tegemist on lustaka rahvatükiga, kus viis kraavihalli – tänapäeva mõistes hooajatöölist – täiesti juhuslikult oma tööotsimisega Veskijärve tallu satuvad ja kus Veskijärva talu lesk perenaine Leena nad jahipüssiga vastu võtab. Sest mine sa tea, tänapäeval on ju igasugu "elementi" liikumas. Seda, kuidas viis töönäljas meest ühe räämas Eestimaa talu ornukki seavad, lärmava Raiesmiku talu peremehe tünniga jõkke uputavad ning vabad ja vallalised neiud-naised-lesed ära kosivad, saate oma silmaga kaeda, kui seate sammud Luke mõisapargi poole.
Hinnang: Huvitav paik teatri tegemiseks. Selline vana rahvapärane tükk sobib mõisapargiga väga kenasti kokku. Kuna esimeses vaatuses toimus tegevus publikust suhteliselt kaugel, siis oli raskusi tekstist arusaamisega. Aga samas just selline mängulava muutus andis etendusele oma võlu ja pani näitlejate hääled proovile. Taisto Noore treenitud hääl jõudis jõuliselt kõikjale.

Kui pärast pooletunnist vaheaega (mõisapark oleks seda väärt, et isegi pikemalt jalutada) tekkis kartus, et teine vaatus jääb liialt lühikeseks, kuna reklaamis lubati hakkama saada kahe tunniga, siis lõpus kella vaadates on heameel tõdeda, et etendus ise oli korralikult kaks tundi pikk.

Natuke häiris, et muidu neljakümnendate Eestit tõetruult kujutatud tükki toodi sisse liialt tänapäevaseid elemente - banaan ja õlitünn. Ühe naerupurtsatuse mõlemad ju tekitasid, aga see on veidi odav nali.

Märkused: Suveteatrite tegejad võiksid natuke rohkem mõelda inimestele, kes igapäevaselt ei sõida autoga. Märkusest kavalehel "Ühistrantsporti ei ole" jääb veidi väheseks.