Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (237) Vanemuine - ☞Tagasi Eestisse - (Vanemuise väike maja, 26.10.2012) ♥♥♥

Autor(id): Urmas Vadi
Žaanr: draama
Näitlejad: Rein Pakk, Raivo Adlas, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Helena Merzin, Karol Kuntsel, Oleg Želudkov, Janek Savolainen, Meelis Hansing
Tutvustus: See oli just krooniaja lõpus, kui minu ukse taha tuli üks mu lapsepõlvesõber Juhan. Aga Juhaniks ei kutsunud teda keegi, ikka Johniks. Sest ta nägi noorena välja nagu John Lennon. Tükk aega ma ei teadnud temast midagi,, aga siis korraga ilmus ta välja ja midagi temas meenutas ikka veel Lennonit. Tema soov oli ei vähem ega rohkem, kui et ma kirjutaksin üles tema eluloo. Esiti mõtlesin, et ta on peast lolliks läinud,, aga mida edasi ta jutustas, seda enam sain ma aru, et see lugu kirjutab end juba ise. Asi oli selles, et vahepeal oli Johni isaga juhtunud üks hirmus õnnetus, sellest kirjutati isegi lehes ja näidati telekas. Tähendab, ta isa suri ära. Isa viimne soov oli, et tema tuhk saaks laiali puistatud Austraalias, kuhu omal ajal oli sõjakeerises sattunud ka Johni vanaonu. Isa unistas ikka ja alati onule küllaminekust, aga ei jõudnud. Nüüd hakkab John täitma oma isa viimset palvet…

Hinnang: Võtad ajalehest paar kollasevõitu uudisekildu, lood neist oma suva järgi seoseid ajaloo sündmuste, geograafiliste paikadega, teed meeskonnale ühte värvi T-särgid ja ongi pool näitemängu valmis. Lisad veidi enesealatsust, patriotismi, mõned rumalad naljad ning võib otsida kaaskunstnik, helikujundaja ja videospets. Kui saab juurde paar lavalist nõksu, siis võib asuda asja lavastama. Eriti, kui leidub huvitav pealkiri.

Nii nagu eesti uusimaagsetele tükkidele kombeks hakkab saama, tuleb esimene vaatus teha võimalikult igav, et saaks siis teises vaatuses alles jäänud publikule täis tulevärk tööle panna. Kaameramees on ka selleks ajaks saalist lahkunud.

Sisu sama hästi kui ei ole, näitlejameisterlikkust on vähe, aga seekord lüüakse vormiga. Postimehes päev enne esietendust välja reklaamitud varjuteater ahvidega, lavameistrite ja valgustajate tähetund ja nõudlik videomontaaaž. Ajakirjanikul, kes tõenäoliselt kaameramehe kombel lahkus saaalist pärast esimest vaatust jäid kaks viimati mainitud elementi nägemata. Video rikastas ja täiendas etendust kindlasti, lavameistrite tähetund oli kül ilus, aga läks ülejäänud lavastuse sini-must-valgest kujundist välja.

Kõige parem osa etendusest oli helikujundus. Nii meeleolu muusika kui efektid olid korralikult paigas ja oskuslikult balanseeritud.

Lõpp tuli vägagi tuttav ette - kasutasime seda ju ise 2011 aastal Kalevipoja etenduses. Tõsi, meie ei laenanud hääli kuulsatelt artistidelt ning täitsime selle neli minutit liikumisega. Ka praegune kooseis oleks võinud täiel häälel kaasa laulda ning varjuteater meeleolu luua. Praeguses variandis jäi Eesti teamalisele tükile liialt punane lõpp. Ju taheti rõhutada, et tulevik on tume ja kohutav.
Märkused: Kontrolletendus