Autor(id): Urmas Vadi
Žanr: draama
Näitlejad: Rein Pakk, Raivo Adlas, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Helena Merzin, Karol Kuntsel, Oleg Želudkov, Janek Savolainen, Meelis Hansing
Tutvustus: See oli just krooniaja lõpus, kui minu ukse taha tuli üks mu
lapsepõlvesõber Juhan. Aga Juhaniks ei kutsunud teda keegi, ikka Johniks.
Sest ta nägi noorena välja nagu John Lennon. Tükk aega ma ei teadnud temast
midagi,, aga siis korraga ilmus ta välja ja midagi temas meenutas ikka veel
Lennonit. Tema soov oli ei vähem ega rohkem, kui et ma kirjutaksin üles tema
eluloo. Esiti mõtlesin, et ta on peast lolliks läinud,, aga mida edasi ta
jutustas, seda enam sain ma aru, et see lugu kirjutab end juba ise. Asi oli
selles, et vahepeal oli Johni isaga juhtunud üks hirmus õnnetus, sellest
kirjutati isegi lehes ja näidati telekas. Tähendab, ta isa suri ära. Isa
viimne soov oli, et tema tuhk saaks laiali puistatud Austraalias, kuhu omal
ajal oli sõjakeerises sattunud ka Johni vanaonu. Isa unistas ikka ja alati
onule küllaminekust, aga ei jõudnud. Nüüd hakkab John täitma oma isa viimset
palvet…
Hinnang: Võtad ajalehest paar kollasevõitu uudisekildu, lood neist oma suva
järgi seoseid ajaloo sündmuste, geograafiliste paikadega, teed meeskonnale
ühte värvi T-särgid ja ongi pool näitemängu valmis. Lisad veidi
enesealatsust, patriotismi, mõned rumalad naljad ning võib otsida
kaaskunstnik, helikujundaja ja videospets. Kui saab juurde paar lavalist
nõksu, siis võib asuda asja lavastama. Eriti, kui leidub huvitav pealkiri.
Nii nagu eesti uusimaagsetele tükkidele kombeks hakkab saama, tuleb esimene
vaatus teha võimalikult igav, et saaks siis teises vaatuses alles jäänud
publikule täis tulevärk tööle panna. Kaameramees on ka selleks ajaks saalist
lahkunud.
Sisu sama hästi kui ei ole, näitlejameisterlikkust on vähe, aga seekord
lüüakse vormiga. Postimehes päev enne esietendust välja reklaamitud
varjuteater ahvidega, lavameistrite ja valgustajate tähetund ja nõudlik
videomontaaaž. Ajakirjanikul, kes tõenäoliselt kaameramehe kombel lahkus
saaalist pärast esimest vaatust jäid kaks viimati mainitud elementi
nägemata. Video rikastas ja täiendas etendust kindlasti, lavameistrite
tähetund oli kül ilus, aga läks ülejäänud lavastuse sini-must-valgest
kujundist välja.
Kõige parem osa etendusest oli helikujundus. Nii meeleolu muusika kui
efektid olid korralikult paigas ja oskuslikult balanseeritud.
Lõpp tuli vägagi tuttav ette - kasutasime seda ju ise 2011 aastal Kalevipoja
etenduses. Tõsi, meie ei laenanud hääli kuulsatelt artistidelt ning täitsime
selle neli minutit liikumisega. Ka praegune kooseis oleks võinud täiel
häälel kaasa laulda ning varjuteater meeleolu luua. Praeguses variandis jäi
Eesti teamalisele tükile liialt punane lõpp. Ju taheti rõhutada, et tulevik
on tume ja kohutav.
Märkused: Kontrolletendus