Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (256) Vanemuine - ☞Üksildane lääs - (Sadamateater, 14.03.2013) ♥♥♥♥

Autor(id): Martin McDonagh
Žanr: draama
Näitlejad: Riho Kütsar, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Kristiina-Hortensia Port
Tutvustus: 1996. aastal komeedina maailma näitelavadele ilmunud iiri näitekirjaniku Martin McDonaghi näidenditriloogiat „Mägede iluduskuninganna“, „Connemara kolp“ ja „Üksildane Lääs“ ühendab ühine tegevuskoht Iirimaa läänerannikul: Connemara, Leenane. „Üksildase Lääne“ isa Welsh iseloomustab seda kohta kui maalilist paika, mis „ei kuulu vist jumala jurisdiktsiooni alla”. Ja veel ütleb ta nii: “Kui ma esimest korda siia tulin, siis ma arvasin, et Leenane on kena koht. Tuleb välja, et see on Euroopa mõrvarite Meka.”

Trööstitu Iirimaa küla, „kus ei saa koera ka jalaga lüüa, ilma, et mõni lõust kakskümmend aastat viha ei peaks“, jõhker-vaimukad dialoogid ning ootamatud lahendused on põhjuseks, miks seda näidendit ikka ja jälle lavastatakse ja vaadatakse.
Hinnang: Panen küll neli tärni, aga ega ma seda etendust kellegile soovitama ei hakka. Mingil hetkel tapab ropendamine ja asjatu esemete lõhkumine etenduse lummuse.

Samas suudavad näitlejad kohati üsna pikalt ilma ropendamata hakkama saada ning vahtplastist müürist saab õdus sadamasild maalilise järve kaldal, mis peidab endas mitmeid tragöödiaid.

Ning karmi pealispinna all on üsna sügav lugu. Armastus ja võitlus üksildaseks jäämise eest panevad aegajalt oma kõige kallimale inimesele haiget tegema. Ja siis üksteisele tagasi tehes ununebki ära, et koos on tegelikult tore olla.