Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (119) Tartu Uus Teater - ☞IRD, K - (Tartu Genialistide Klubi, 18.03.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Ivar Põllu
Žanr: draama
Näitlejad: Nero Urke, Katrin Pärn, Maarja Jakobson, Evald Aavik, Robert Annus (Teater Vanemuine), Juss Haasma
Tutvustus: Kaarel Ird (1909 - 1986) on Eesti teatriajaloo vastuoluliseim mees. Pätt ja kommunist, lavastaja ja teatriehitaja, kelleta poleks Tartu linn ja Vanemuise teater sellised, nagu me neid tunneme.

Ird, K. on mees, kes töötas aastaid maalrina, osales mitmes teatris, mis kinni pandi, kirjutas vabadussõja-ainelise näidendi, osales küüditamises, põletas hävituspataljonide koosseisus maju ja sildu, osales Tartu sõjajärgses ümberjagamises ja Vanemuise teatri ülesehitamises, oli surmani tulihingeline kommunist ning mõnegi arvates õige eesti mees, läks eluloojakul kõigiga tülli ja suri vaimses üksinduses hullumajas.

Lavastus on tragöödia mehest, kes ei kahtle ega kõhkle kunagi ning kelle suurim mure on see, et ta ei jõua kõike ise ära teha. Lavastus on täiesti mittenostalgiline sissevaade kommunistlikku lähiminevikku. Huumorimeeleta ekskommunistidele mittesoovitatav!
Hinnang: Nagu juba tutvustusest lugeda võib, siis on tegu tükiga, mida eri inimesed võivad armastada või siis hoopis vihata. Minule igatahes meeldis. Eriti meeldis mulle Katrin Pärn. Kui varasemast oli juba teada, et ta on väga osav poiste (või siis poisilike neidude) rollis, siis lisandusid sellele fantastilised Memme ja Kaidu rollid. Väga hästi sobis noorte sekka Evald Aavik.

Genialistide klubi suutis järjekordselt üllatada lava paigutusega ja selle kasutamisega. Minu jaoks oli esimest korda sattuda keset etendust lavale koos kogu ülejäänud publikuga (tõsi Emajõe Suveteatri 2004 aasta etenduse "Mustlaslaager läheb taevasse" järel lubati ka erandlikult sama teha aga siis oli teater selleks korraks juba läbi).

Tekstil oli sügavust ja palju huvitavaid viiteid teatri ajalukku. Kohati veidi hüplik, aga kildudest sai kokku kena tervik. Muusikaline kujundus oli nostalgiliselt hea. Vahe pantomiimidega mindi võib-olla veidi pikale, aga teisalt andis see aega mõistmaks, mis laval toimub. Eriti hästi põimiti valguse ja tegevusega etendusesse Jaak Joala.

Julgen etendust soovitada kõigile, kes on pidanud kooliajal õppima pähe Eesti NSV hümni.
Märkused: Esietendus. Kiita tuleb ka väga head publikut. Täismajale vaatamata valitses üsna mitu minutit vajalikus kohas täielik haudvaikus.