Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (152) Vanemuine - ☞Puhastus - (Vanemuise väike maja, 21.09.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Sofi Oksanen
Žanr: draama
Näitlejad: Marje Metsur, Liisa Pulk, Maarja Mitt, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Maarius Pärn
Tutvustus: Postsotsialistlikus Eesti rannakülas saavad tormiliste sündmuste keerises kokku kaks erinevat naist: kuuekümnene Aliide ja verinoor Siberist pärit Eesti päritolu neiu Zara. Mõlemal on eri aegadel olnud kokkupuuteid nii vaimse kui füüsilise vägivallaga. Lahti hargnevad minevikulood toovad päevavalgele kaua varjus hoitud perekonnasaaga. Murranguliste ühiskondlike sündmuste foonil tõstatuvad olulised küsimused (sund)valikutest ja nende tagamaadest. Kas kunagi tehtud ülekohut on võimalik heaks teha, mõista ja andestada? Olgu kannatajaks pooleks siis üks inimene või terve riik.

"Puhastuse" toob lavale Eesti päritolu Londonis töötav lavastaja Liisa Smith, kellele see on teine lavastus Eestis ja Vanemuise teatris.

Hinnang: Lavastajal on oma raadiointerviuus õigus mitmes asjas. Esiteks, tegu on väga julma tükiga. Mis sest et filmidest tuttavat tapmist ja tagaajamist ei ole jätkub pinget algusest lõpuni. Teiseks, näitlejate valik on olnud väga õnnestunud. Nõrka lüli nende seas ei olnud. Kui nõrka lüli otsida, siis minu arvates oli selleks lavakujundus. Liiga palju oli kasutuid detaile. Kajakaparv on kena kujund, aga kui kogu kaks ja pool tundi on laval needsamad elutud linnumaketid, siis tüütab ära küll. On näha, et lavakujunduses rõhutatakse seda, et vaatajaks on enamasti need, kes on kaotanud sidemed maakoduga või on selle üles ehitanud juba linna mängureegleid arvestades. Kui otsida autentsust ajavahemikule 1945...1992, siis põrandad olid liiga moodsad.

Sisus on väga palju sügavaid keerdkäike. Võimuvahetustega kaasaskäiv püüdlus mitte hammasrataste vahele jääda on kõva jõud, mis muudab parimagi inimese parajaks montsrumiks. Teisalt on maailm nii pagana väike, et varem või hiljem jõuavad nooruses tehtud teod päevavalgele.

Tõenäoliselt ei tasu seda tükki vaatama minna masendunud meeleolus, masendustunne võib süveneda. Samas pole ka võimatu, et tekkib vastupidine efekt - "on neid kellel on läinud veel kehvemini".