Autor(id): William Shakespeare

Žanr: tragöödia

Näitlejad: Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Merle Jääger, Kais Adlas, Maria Soomets, Maarja Mitt, Riho Kütsar, Ao Peep, Aivar Tommingas, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Raivo Adlas, Ott Sepp, Toomas Täht (Augsburgi Linnateater), Martin Kõiv, Tarmo Tagamets (Võru Linnateater), Markus Luik, Tanel Jonas, Leino Rei, Alo Kurvits

Tutvustus: Muidugi on see lugu Kuningas Richard Kolmandast, kes valitses Inglismaal aastatel 1452-1485. Viimasest Yorki suguvõsa kuningast. Viimasest Inglismaa kuningast, kes langes lahinguväljal. Kuningast, kelle teed troonile palistasid laipade read ja verised võimuintriigid.

See on lugu kuningast, kelle tapakirve all langesid naised ja mehed, vennad ja vastased, süüdi ja süütud troonipärijad. Kuningast, kellest kirjutas tragöödia William Shakespeare tõenäoliselt 1591. aastal. Poleks, aga mõtet elustada sedavõrd ammu elanud kuninga elulugu, kui me ei märkaks otse tänasesse jooksvaid paralleele ja sõlmküsimusi. Kuidas saab kuningaks tõusta ebardlik türann? Mida teeb võim inimesega? Selles on küsimus. Richard Kolmanda lugu jõuab Vanemuise lavale esimest korda. Esimest korda Eesti teatriloos toob Shakespeare’i näidendi lavale lavastaja Shakespeare’i kodumaalt.

Hinnang: Istet võttes ja saalis ringi vaadates jääb silma palju helkivat metalli ja seinal kettide otsas rippuvad konksud. Selge, kuna on tegemist vana tragöödiaga, siis peab olema koht, kuhu päid riputada. Kõlab kolmas kell - metallipinda suurendatakse veelgi. Tumedast nurgast ilmub välja Lumiste ja loeb monoloogi päikesest - kavaleht oli hoiatanud, et selle sõnamängu taga on peidus kuningas Edvard IV lipp.

Ja siis kisub asiimelikuks. Lavale tulevad üksteise järel korralikus peoülikonnas mehed sallid kaelas. Ei ühtegi viidet tegevuse toimumise ajale. Järjekordne tükk kus minevik ja olevik proovitakse kokku vispeldada. Nagu hiljem selgub sümboliseerivad sallid hingi, mis peade asemel varem kirjeldatud konksude otsa lähevad.

Mingil hetkel saab näiden hoo sisse ja intriigid elavad oma elu ning kõik lõppeb lahinguga milles Richard sureb. Tõsi vahepeale jääb palju tõsise sisuga monolooge ja dialooge, aga nende sisu jätan vaatajate avastada.

Asi keerab imelikuks peale lahingu lõppu. Millegipärast on vaja näitlejatel sõjamunder ja -saapad seljast võtta, kõige nähtavamale kohale visata ja siis võõras keeles laulma hakata. Mida lauldakse, mis keeles lauldakse ja miks lauldakse jäi minu jaoks arusaamatuks.

Aga kokkuvõttes ei olnud tükil väga vigagi traagilisest sisust ja kaasaegsest rõivastusest hoolimata.