Autor(id): Vassili Sigarev
Žanr: komöödia
Näitlejad: Merle Jääger, Egon Nuter, Andres Lepik
Tutvustus: Näidendi autor Vassili Sigarev on ütelnud: "Ma püüan oma teostes
mitte öelda seda, millest need räägivad. Las publik ise otsustab.” Ärgem
siis meiegi hakakem siinkohal "Valedetektorit” ümber jutustama. Ütleme vaid,
et tegelasi on kolm: naine, mees ja hüpnotisöör. Viimase on kohale kutsunud
naine, et too hüpnoosi abil selgitaks välja, kuhu mees joomase peaga
palgaraha peitis, nii et isegi ei mäleta. Ja hüpnoos toobki lagedale palju
huvitavat nii mehe kui naise väikestest ja suurtest valedest ning teineteise
eest varjatud minevikust. Mida, aga autor tükiga tegelikult öelda on tahtnud,
seda peab teatrivaataja ise otsustama.
Vassili Sigarev on kaasaegse vene dramaturgia noorema põlvkonna (sünd:
11.01.1977) viljakamaid, värvikamaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid
esindajaid. Juba 2002. aastal pälvis tema näidend "Plastiliin”, mis tuli
lavale Londonis Royal Court Theatre'is, lubavaima noore dramaturgi auhinna.
Pärast seda on samas teatris paariaastaste vaheaegade järel lavale jõudnud
mitmed tema näidendid. Praeguseks on Vassili Sigarev kirjutanud üle
kahekümne lavateaose, millest õige mitut mängitakse nii siin- kui sealpool
ookeani. Enim mängitud on juba nimetatud "Plastiliin”,, aga ka "Gupi","Must
piim”, "Ahasverus” ja "Lepatriinu”. Ka eesti teatrivaatajale ei tohiks
Sigarevi nimi võõras olla: 2006. aastal lavastas Erkki Aule Rakvere Teatris
tema tragikomöödia "Gupi” ja aasta hiljem Raivo Adlas Tartus harrastajatega
sama tüki. Ka filmifriikidele ütleb Sigarevi nimi nii mõndagi – 2009. aasta
PÖFF-il linastus tema autorifilm "Hundikutsikas”, mis sai kinosõprade
vaimustuse osaliseks.
Hinnang: I vaatus - vene korter, mölapidamutusega perenaine ja tema
tuhvlialune mees. Võõrkehaks hüpnotisöör, kes ei tea kuhu astuda, kuhu
istuda. Publik tegeleb pidevalt otsustemisega, millest Sirgarevi tükk
räägib. Eriti neil harvadel kordadel, kui Nuteri mängitud Borisil õnestub
suu lühivastusteks lahti teha. Kui itsitada millegi üle ei ole, siis
igavleb. Kui huvitavaks kipub minema, langeb eesriie.
II vaatus - algab jõuliselt keerates tavaelult läbi naiselike liialduste
utoopa valdkonda - väevõimuga suudetakse naine vaikima sundida. Siis tekkib
ka meesele ruumi mängimisele ning säramisele. Kuigi tegelikult jäävad nemad
ju nüüdki latrava naise hallideks varjudeks.
Et mitte kirjutada kolmandat vaatust otsustab autor tekitada õnneliku lõpu
võimaluse, delegeerides otsustamise jälle publiku õlule.
Lavakujundus realistlik, mitte liialt peenutsev, aga samas ka mitte liiga
lihtne. Samas lavaruumis saaks mängida veel palju erinevaid näidendeid.
Valguskujundus lihtne ja külateatrilik. Algusesse ja lõppu kujundati paar
valgusüleminekut külma valge valgusega, ülejäänud aja võis valgustaja vabalt
teed või kohvi juua, kuna valgus on staatiline.
Kui esimese vaatuse järel tekkis kiusatus ära minna, siis kokkuvõttes oli
päris hea kahetunnine meelelahutus.