Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (130) Vanemuine - ☞Maetud laps - (Sadamateater, 11.05.2010) ♥♥♥♥

Autor(id): Sam Shepard
Žanr: draama
Näitlejad: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Maarja Mitt, Margus Jaanovits, Martin Kõiv, Karol Kuntsel, Raivo Adlas
Tutvustus: Nimeka ameerika näitekirjaniku Sam Shepardi 1979. aastal Pulitzeri preemiaga pärjatud draama on sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi.

Esmalt näeb Shelly, kelle Vince toob oma sugulastega tutvuma, tavalist traditsioonilis-armsat peremaja ning alles seejärel kohtub tema hullumeelse perekonnaga – alkohoolikutest vanavanemate Dodge ning Haliga ning nende kahe pojaga – poolidioodist Tildeni ja ühejalgse Bradleyga. Keerulised suhterägastikud, kus segamini kõik värvitoonid armastusest vihkamiseni, võimendavad igast majasopist vastuvaatavat aastaid hoitud hirmsat saladust.
Hinnang: Igas kapis võib peidus olla mõni luukere. Kuni selle olemasolust keegi midagi ei tea on olukord rahulik ja päikseline. Kui, aga see jääb pikemaks ajaks mitme inimese kokkuleppel seisma, siis hakkab see lõpuks hinge närima ning viib paratamatult hävingu pooole.

Väga tõsise ja sünge sisuga tükk. Närviliselt ringi uitav jutukas naine ning tema padja alla viskipudelit peitev abikaasa, kes ei lähe närusevõitu diivanist kuigi kaugele. Nende väga erineva iseloomuga pojad - elus või juba manalateel. Sellest saab kõik alguse ning tänu pojapoja tüdruksõbra uudisimule paotatakse saladustekambri uks lahti kõige oma jubedustega. Õuduka sõpradele muidugi midagi ei leidu - verevalamiseks ei lähe. Actioni-sõpradele lendavaid tassi ja pudelikilde siiski on, aga nende jaoks on tegevus üldplaanis liiga staatiline.

Väga hea helikujundus. Pikalt rusuv vihm ja hommikune linnulaul lõid sündmuste tegevuskohale sobiva atmosfääri. Kohatati rusuvagi atmosfääri. Valguskujunduses oli mõjuv - väga aeglane valguse ülemineks ühest pildist teise ning see tõi esile palju erinevaid detaile.

Kui peaksin kedagi näitlejatest esile tõstma, siis minu hääle saaks Margus Jaanovits. Minu arust tema parim roll mida olen senini näinud. Muidugi kogu etenduse laval olnud Aivar Tommingas oli ka suurepärane nagu alati..