Autor(id): Alan Ayckbourn
Žanr: komöödia
Näitlejad: Ene Järvis, Marika Korolev, Eva Püssa (Vanemuine), Raivo Rüütel, Madis Milling
Tutvustus: "Just Between Ourselves" on üliproduktiivse ja -populaarse briti
Sir Alan Ayckbourni (s.1939.a.) järjekorras 20. komöödia, mille
esmaesietendus oli 1976. aastal Scarborough.s, The Library Theatre's.
Tegemist on näitekirjanduse suurmeistri ühe enimmängitud lavateosega. Ja
seda mitte ilma põhjuseta. Nagu ka eesti teatrivaatajaile ilmselt juba
teada, on valdavas osas Sir Alani komöödiatest teravmeelse sündmustiku ja
vaimuka teksti taga peidus sügavalt inimlik sõnum, mis kedagi külmaks ei
jäta. Võiks öelda, et huumor on tema näidendite väline vorm, sisu on aga
tihti kaugel naljast. Käesoleva lavatüki kohta on öeldud, et see on "mõrkjas
(bittersweet) komöödia, mis ühtaegu naerutab ja hingepõhjani raputab
publikut". Just sellist mõju on Alan Ayckbourn oma loomingust rääkides
korduvalt ideaalina näinud. Komöödia sündmustiku moodustavad kahe
juhuslikult tutvumud nooremas keskeas abielupaari neli kohtumist, mis
toimuvad aastaringi neljal aastaajal, kusjuures iga kord on nagu juhuslikult
kellegi sünnipäev. Väliselt näib esialgu kõik tore ja korras olevat, ning
seda joont püüab kuni lõpuni hoida peategelane Dennis, kelle lipukiri on:
naljaga saab kõigest üle, naer ja muretu meel parandavad kõik haavad.
Viienda tegelasena sekkub jõuliselt mängu Dennise ema, kellel minia Veraga
"antagonistlikud" vastuolud. Ka teisel abielupaaril – Pamil ja Neilil – pole
kaugeltki kõik hästi. Tegevus saab kohati koomilise, kohati lausa drastilise
vormi. Aga ikka on hoolimata kõigest peaasi õnnitluslaul ja
sünnipäevakook!...
Hinnang: Seekord said lavatöölised ja butaforiga tegelejad kõige suurema
koormuse. Autoromuga garaaz on päris hästi üles ehitatud. Kõrvalmaja
kujundus tuleb vägisi tuttav ette ühest teisest Vana Baskini teatri
etendusest ja tuletab meelde, et ka see kolmandik lavast tuli kuidagi täita.
Valgustaja leidis üles sodiaagikella ja pani selle kenasti särama, lisas
tumedale taustale valge raagus puu, andis kaldaknale meeldivalt sinise läike
ning tegi mänguplatsi ühtlaselt valgeks. Selle koha peal teatrimaagia
tekitamine ka lõppeb. Ei mingit toetust laval toimuvale.
Tekstis on pinge olemas. Osati hästi pausi pidada ja publikut mõtlema panna,
mis pagan seal laval toimub. Need, kes tulid naerma, pidid pettuma. Nalju ju
on, aga südamest naerda sai harva.