Autor(id): Neil Simon
Žanr: draama
Näitlejad: Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius, Piret Krumm Kristjan Üksküla, Rain Simmul, Sandra Uusberg
Tutvustus: 2010. aasta sügisel Linnateatris käivitunud "Kümme teatristarti"
on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele
võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. "Biloxi
blues", mille toob välja EMTA lavakunstikooli 3. kursuse tudeng Sander Pukk,
on teine lavastus, mis "Kümne teatristardi" raames publiku ette jõuab.
"Biloxi blues" on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise "Eugene’i
triloogia" teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene
M. Jerome. 1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma
saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul
ekstsentrilise seersandi käe all valmistuma sõjaks. Noorus, mis juhuslikult
langeb samasse aega Teise maailmasõjaga, ei erine oluliselt noorusest mis
tahes muul ajal. Kuuel väga erineva tausta ja maailmavaatega poisil on
igaühel oma unistused ning oma hirmud. Väeõppuste sundseisus, aga tuleb neil
lisaks sõjapidamisele õppida palju üksteise, iseenda ja elu kohta.
Hinnang: Noortele poistele väga sobiv tükk. Annaks jumal, et nii karme
katsumusi neil päriselus läbida ei tuleks. Eks sõjaväeõppuste teema annab
alati palju võimalusi erinevateks karakteriteks ning süžee pööreteks.
Seekord tekitati pinevus ilma paugutamiste ja tulevärgita. Võrreldes filmide
ja teiste taoliste teatrietendustega võrreldes on tegelikult tegu üsna leebe
variandiga.
Etenduse algusosas tehtud stoppkaadrid ja Eugene M Jerome selgitused aitasid
aru saada erinevate poiste taustast. Tõsi ega teadmised USA geograafiast ei
ole nii piisavad, et hoomata kus tegevus toimus või kust olid
sõdurihakatised pärit. Võib-olle oleks võinud seda veidi visualiseerida.
Etendusesse oli sisse kirjutatud kaks episoodilist naisrolli. See küll aitas
üleval hoida armumise, armastuse ja seksi teemat ning võimaldas lisada
lavastulike efekte, kuid tegelikult oleks läbi saanud ka ilma. Mobiilide
valgusvihud (noored vaatasid enda arvates vargsi kella) olid kõige
intensiivsemad just viimase stseeni ajal katoliku tüdrukuga.
Järjekordselt tuleb tänada Linnateatrit selle eest, et nad viitsisid vaeva
näha publikule parema elamuse andmiseks. Suure lava kasutamine nii
teatrisaali kui mängupaigana andis tükile hoopis teise värvingu. Tegemist on
väiksema saali tükiga.