Autor(id): Ingomar Vihmar
Žanr: draama
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum, Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Tiit Sukk
Tutvustus: Kahe paari segamini läinud armastuse lugu ei ole esmapilgul kuigi
suur, kuid Ingomar Vihmari ja Martin Alguse versioon sellest on liigutav ja
sügav. Lavastus kulgeb pildikestena 1970ndatest aastatest. Tegelasteks on
nooremas keskeas inimesed ja keskmes nende lähisuhted, milles on samaaegselt
juba nii rutiini ja pettumust kui ka rahuldamata kirge, tunnete jõudu. Kurb
põimub naljakaga. Vaikne ja hiiliv rahulolematus lahvatab ootamatu
ägedusega. Sõnu ei tehta palju, vaikusel ja ütlematajätmisel on tähtis koht.
Minimalistlikel rollidel on, aga allhoovused, mis tegelastest ometigi väga
palju räägivad. Autorid on näidendi atmosfääri iseloomustuseks kirjutanud,
et elu ise on müstilisem kui mistahes küsimus, mis eluteel ette võib tulla;
armastus on ülevam kui mistahes vastus, mille endale välja võime mõelda.
Näidendi teksti täpsustati kogu prooviprotsessi jooksul. Proovides tegeldi
vabastava hingamise ja lõdvestusharjutustega, näitleja vabastamisega teda
laval kammitsevatest pingetest – see kõik oli tähtis, sest näidendiski
tegeldakse inimese enesepildiga, sõnastamata ja teadvustamata igatsustega,
omaenda eelarvamuste lõksust vabanemisega.
Üks osatäitjatest, näitlejanna Harriet Toompere kirjutab lavastuse
kavalehel: "Olen hakanud teadvustama, et kui ma kuulan iseennast, oma keha,
oma tundeid ja mitte vaid seda materdavat pininat peas, siis ma ei saa
eksida mitte kunagi. Et maailm on turvaline, mul on piisavalt aega kõige
jaoks, kui ma tean, mida ma tahan, kui ma oma tahtmised enda jaoks sõnastan.
Oma tegelikud tahtmised. Ma võin võtta endale aega, ma võin eksida. Olen
mõistnud, et saab usaldada. Olen õppinud, et unistustel on jõud. Olen
õppinud tundma oma tundeid. Lubama tunda oma tundeid. Ma olen hoitud ja
armastatud just sellisena nagu ma olen. Ja et minulgi on midagi anda, midagi
pakkuda. Kasvõi ainult sellegagi, et olen lihtsalt olemas. Olen hakanud
armastama vaikust sõnade vahel, hindama vaikust helide vahel. Just nendel
hetkedel sünnib miskit, mitte ei kao. Ma tänan teid, mu kallid
õitsengulased."
Hinnang: Korraldajate lõpulause "Näitejameisterlikus on elementaarne ja
selle põhjal festivalile tükke ei valita". Näitlejad olidki head,
lavameistrid ja valgustajad veel paremad, aga ikkagi saadi kokku nõukaaegselt
nostalgiline keskpärane tükk. Igav pantomiimlik algus, karaokebaari kontsert
ja segased tunded. Kõike seda saatis LP-muusika. Ega muusika oli ju hea veel
selelst ajast, kui muusikat teha osati, aga vahepeal tundus, et
teatrietenduse asemel olen sattunud vinüülide kuulamise õhtule.
Läbitav sein oli väga leidlik ning pettis ära küll. Aga kahjuks on see ka
ainus asi mist vististi kauemaks ajaks meelde jääb. Natuke urgitses
mälestusi nüüdseks enamasti surnud koperatiivide hiilgeaegades, kui lääne
rämpsu õhinal hakati Eestisse tooma. Aga ega midagi ümber mõtlema ei pannud.