Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvutsutsed on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 629 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žaanri, teatri, mänugkoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestiku välja festivalide lisamiseks. Et kergesti saaks leida need etendused, mis on ühe või teise külastatud festivali programmis. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg. Andmed on sellest samast andmebaasiast, aga juures on ka minu arvamused festivalist.
Soovitusi, milliseid tükke peaksin veel vaatama ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee. Kirjutada võite ka siis, kui olete Tartust autoga minemas (ja samal õhtul naasemas) mõnda huvitavasse mängupaika vaatama etendust, mis selles nimestikus kirjas pole, ning teil on autos vaba koht minusuguse veidriku jaoks.
25.10.2017 - lisatud etenduste pealkirjade filter ja filtritele otsimise võimalus. Erinevate filtritele vahel kontrolle ei ole, seega mitme valiku tegemisel võimalik lihtsalt tulemuseks saada tühi leht, kuna korraga kõiki filtreid rahuldavat tulemust ei ole.
22.07.2018 - parandatud filtrite limiidi viga. Nüüdest peaks olema võimalik üles leida ka kõige esimene etendus, mis andmestikusse kantud. Näitamise järjekorranumbri järele lisatud sulgudesse mitmendana on vastav kanne tehtud. Proovisin teha lehte noortepärasemaks - vaikimisi on arvustused peidus, kliksides pildile pealkirja ees saab arvustused ühekaupa avada. Testige ja andke märku, kas sai parem või mitte.

Filtrid

Aastad: 2008 (51) | 2009 (54) | 2010 (61) | 2011 (42) | 2012 (41) | 2013 (42) | 2014 (45) | 2015 (41) | 2016 (46) | 2017 (44) | 2018 (69) | 2019 (41) | 2020 (29) | 2021 (4) | 2022 (3) | 2023 (13) | 2024 (1) | 2025 (2) | kõik (629)
Tärnid: * (6) | ** (29) | *** (178) | **** (350) | ***** (65)

☟ 1. (194) Eesti Draamateater - ☞Õitseng - (Sadamateater, 08.09.2011) ♥♥

Autor(id): Ingomar Vihmar
Žaanr: draama
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum, Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Tiit Sukk
Tutvustus: Kahe paari segamini läinud armastuse lugu ei ole esmapilgul kuigi suur, kuid Ingomar Vihmari ja Martin Alguse versioon sellest on liigutav ja sügav. Lavastus kulgeb pildikestena 1970ndatest aastatest. Tegelasteks on nooremas keskeas inimesed ja keskmes nende lähisuhted, milles on samaaegselt juba nii rutiini ja pettumust kui ka rahuldamata kirge, tunnete jõudu. Kurb põimub naljakaga. Vaikne ja hiiliv rahulolematus lahvatab ootamatu ägedusega. Sõnu ei tehta palju, vaikusel ja ütlematajätmisel on tähtis koht. Minimalistlikel rollidel on, aga allhoovused, mis tegelastest ometigi väga palju räägivad. Autorid on näidendi atmosfääri iseloomustuseks kirjutanud, et elu ise on müstilisem kui mistahes küsimus, mis eluteel ette võib tulla; armastus on ülevam kui mistahes vastus, mille endale välja võime mõelda.

Näidendi teksti täpsustati kogu prooviprotsessi jooksul. Proovides tegeldi vabastava hingamise ja lõdvestusharjutustega, näitleja vabastamisega teda laval kammitsevatest pingetest – see kõik oli tähtis, sest näidendiski tegeldakse inimese enesepildiga, sõnastamata ja teadvustamata igatsustega, omaenda eelarvamuste lõksust vabanemisega.

Üks osatäitjatest, näitlejanna Harriet Toompere kirjutab lavastuse kavalehel: "Olen hakanud teadvustama, et kui ma kuulan iseennast, oma keha, oma tundeid ja mitte vaid seda materdavat pininat peas, siis ma ei saa eksida mitte kunagi. Et maailm on turvaline, mul on piisavalt aega kõige jaoks, kui ma tean, mida ma tahan, kui ma oma tahtmised enda jaoks sõnastan. Oma tegelikud tahtmised. Ma võin võtta endale aega, ma võin eksida. Olen mõistnud, et saab usaldada. Olen õppinud, et unistustel on jõud. Olen õppinud tundma oma tundeid. Lubama tunda oma tundeid. Ma olen hoitud ja armastatud just sellisena nagu ma olen. Ja et minulgi on midagi anda, midagi pakkuda. Kasvõi ainult sellegagi, et olen lihtsalt olemas. Olen hakanud armastama vaikust sõnade vahel, hindama vaikust helide vahel. Just nendel hetkedel sünnib miskit, mitte ei kao. Ma tänan teid, mu kallid õitsengulased."
Hinnang: Korraldajate lõpulause "Näitejameisterlikus on elementaarne ja selle põhjal festivalile tükke ei valita". Näitlejad olidki head, lavameistrid ja valgustajad veel paremad, aga ikkagi saadi kokku nõukaaegselt nostalgiline keskpärane tükk. Igav pantomiimlik algus, karaokebaari kontsert ja segased tunded. Kõike seda saatis LP-muusika. Ega muusika oli ju hea veel selelst ajast, kui muusikat teha osati, aga vahepeal tundus, et teatrietenduse asemel olen sattunud vinüülide kuulamise õhtule.

Läbitav sein oli väga leidlik ning pettis ära küll. Aga kahjuks on see ka ainus asi mist vististi kauemaks ajaks meelde jääb. Natuke urgitses mälestusi nüüdseks enamasti surnud koperatiivide hiilgeaegades, kui lääne rämpsu õhinal hakati Eestisse tooma. Aga ega midagi ümber mõtlema ei pannud.