Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (195) Tallinna Linnateater - ☞Keskööpäike - (Vanemuise suur maja, 08.09.2011) ♥♥♥♥

Autor(id): Arthur Valdes,Anu Lamp
Žanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin
Tutvustus: Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti, aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas "Keskööpäikese" trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi "Kajakat", mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. "Keskööpäikest" iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.
Hinnang: Teine etendust järjest, mis algab pantomiimiga. Kuid siin tekkis kohe pinge ja publik sai naeruga kaasa elama hakata. Läbi prooviti väga palju võtteid ning lõpuks kogunes kildudest nauditav elamus. Vinti keerati muidugi kõvasti üle (klaverikujuline leierkast, setu keelne Hamleti monoloog, kordused erineva tempoga), aga eks see tugevdab head tunnet, et etendus lõpuks läbi sai et puhata.

Mustvalge lava, mäng valge valguse ja pimedusega oli võluv. See võiks olla üks etendus, mille valguse juhtimist võiks tahta juhtida. Ühelt poolt lihtne aga teisalt suurt täpsust nõudev.
Märkused: Saalist lahkudes oli täielik keelte baabel. Kuigi ei suuda hästi ette kujutada, kuidas seda tükki on üldse võimalik sünkroontõlkega edasi anda (mitmed minutid ilma tekstita ja siis pikalt kiirkõnet) tundus, et välispublikule läks etendus korda.