Aga Urmas ei käi ju teatris!

Siin lehel on Urmase teatriarvustused alates jaanuarist 2008. Tutvustused on kopeeritud teatrite või piletimüüjate veebilehtedelt.
Andmestikus on kokku 630 etendust. Et kiiremini soovitav info kätte saaks, siis on võimalik kasutada filtreid aasta, hinnangu (1...5 subjektiivset tärni), žanri, teatri, mängukoha või näitleja järgi.
11.08.2010 lisasin andmestikku festivalide välja, et leiaks kergesti ühe või teise külastatud festivali programmis olnud etendused. Hiljem valmis ka eraldi festivalide arvustuste lehekülg.
Soovitusi, milliseid tükke veel vaatama peaksin, ootan e-mailitsi urmas@tamme.tartu.ee.
Arvustused on vaikimisi peidus. Pealkirja ees olevale käele klõpsates saab arvustuse ühekaupa avada.

Filtrid

Aastad: kõik (630) | 2026 (1) | 2025 (2) | 2024 (1) | 2023 (13) | 2022 (3) | 2021 (4) | 2020 (29) | 2019 (41) | 2018 (69) | 2017 (44) | 2016 (46) | 2015 (41) | 2014 (45) | 2013 (42) | 2012 (41) | 2011 (42) | 2010 (61) | 2009 (54) | 2008 (51)
Tärnid: ♥ (6) | ♥♥ (29) | ♥♥♥ (178) | ♥♥♥♥ (351) | ♥♥♥♥♥ (65)

☟ 1. (201) Ugala - ☞Maakad - (Ugala, 18.10.2011) ♥♥♥

Autor(id): Maria Blom
Žanr: draama
Näitlejad: Terje Pennie (külalisena), Carita Vaikjärv, Vilma Luik, Andres Tabun, Luule Komissarov, Meelis Rämmeld, Ruslan Trochynskyi (külalisena)
Tutvustus: Draamakomöödia väiksemale kogukonnale iseloomulikest suhtumistest ja samal ajal hingeminev perekonnalugu. Loo keskmes on kolm õde, kes saavad üle hulga aja kokku oma isa seitsmekümnenda juubeli peol. Ellu ärkavad aga vanad perekondlikud ja kohalikud intriigid, mis panevad nad mitmetesse väga ebamugavatesse olukordadesse.
Hinnang: Peale esimest vaatust teatrimaja koridoris ringi jalutades kippus vägisi peale mõte, kas oli ikka väärt Viljandisse sõit ette võtta või oleks targem olnud kasutada raha bodyjam treeningule. Füüsiline koormus oleks viimasel juhul olnud oluliselt tugevam ning tarbitud müra kogus oleks vaid veidi suurem. Samas hoidis ringliikumist jätkama lootus - teine vaatus võiks olla parem.

Ja nii läks. Teine vaatus korvas esimese vaatuse vead ning läbi tragöödia sidus loo otsad kokku.

Lavastuse üheks nähtavamaks tegelaseks kujunes pillimees, keda lasti teistel näitlejatel vintsudada, kellelele suunati mitmed valguskujunduslikud elemendid ning kes lisaks pillimängule pidi üsna palju edasi-tagasi liikuma. Ühelt poolt hea leid kuid mulle kui muusikakugele inimesele hakkas see tembutamine vastu.

Mitmel korral jäi silma, et näitlejate tegevused ei ole omavahel sünkroonis. Kas tahetegi rõhutada, et maainimesed on nii juhmakad, et reageerivad kõigile viivitusega. Kahju, kui see eesmärgiks oli.

Aga lugu on elust enesest. Täitsa aktuaalne Eestiski. Väga raske on tähele panna teiste tegeliku elu ning liialt tihti peitume isegi mittemidagiütleva lause "Kõik on korras" taha. Olenemata sellest, kas kõik ongi korras või süda hakkab juba suurest piinast lõhki minema. Ning alati on kerge enda raskusi veeretada teiste õlgadele.

Lavakujundus oli kuidagi kaootiline ja näitlejate tegevust segav. Taustal keerlevatest papist kujude mõttest ei saanud lõpuni aru. Muusikaline kujundus sisaldas natuke liialt palju ebamaist müra.