Autor(id): Mati Hunt

Žanr: draama

Näitlejad: Maarja Mitt, Katrin Pärn, Karol Kuntsel, Markus Luik, Tanel Jonas, Raivo Adlas, Martin Kõiv

Tutvustus: Lavastus põhineb Mati Undi erinevatel näidenditel

Viimnepäev on päev nagu päev ikka. Ainult selle erinevusega, et ta on viimane. Viimaseks päevaks on lauale toodud salat, tort ja kohv ning pere ja tuttavad ootavad lõplikku tagasivaatamist elule. Aga viimsepäevaline ei taha (no mitte kuidagi ei taha, ei taha ta heaga, ei kurjaga, ei naeru või nutuga) minna vastu päevale, mis järgneb viimasele päevale.

Hinnang: Kaks vaatust, kolm erinevat lavastust. Kuuldemäng põimiti väga osavalt teise näidendi sisse. Keskpärasest Peaproovist saab hea esimene vaatus. Ilma Saunakuuldemänguta oleks tegu vaid igava dialoogiga Huuni ja Karu vahel, kellele kaootiliselt sekkuvad ülejäänud näitlejad. Kavalehel on küll vaid kaks statisti, aga laval on neid enam. Tekstil on poliitiline ja filosoofiline sisu küll olemas, aga see ei köida.

Siis, aga astuvad mängu valgustaja ja helmees ning löövad liialdatud valge mänguseltskonna liikuma. Õhukese paberi taga hakkavad sündmused üles kerima. Saunaaknast vaadatuna tunduvad väljas toimuvad sündmused hoopis teisiti.

Viimnepäev on kena kirss tordil. Lavamehed on kujunditega küll veidi ülevindi keeranud - liialt pikk söögilaud jääb näitlejate liikumisteed takistama. Selles lühikeses loos kerivad lahti väga eripalgelised karakterid ning noored näitlejad saavad nende kehastamisega kenasti hakkama. Undilik liialdamine relvastatud mundrimeestega küll lõhub korraks rütmi, kuid eks ta enne seda natuke liiga muusikaliks tikkus kätte minema ka.

Väga hea kõrvalosa tegi Raivo Adlas.

Märkused: Aprilli mängukava teatrimaja teadetetahvlil on siiani parandamata, kuigi juba nädal tagasi tunnistas Vanemuine oma viga, et kõrvuti on üleval kaks erinevat esietenduse aega. Vigane mängukava oli ka põhjuseks, miks etenduse nägin ära alles nüüd.

Kardetavasti oma nõukaliku alatooni tõttu etendus ei sobi nooremale publikule.